Ava peamenüü

Lähisuhtevägivald

(Ümber suunatud leheküljelt Perevägivald)

Lähisuhtevägivald ehk perevägivald on igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald, mis leiab aset intiimsuhtes olevate või varem olnud inimeste vahel, veresuguluses olevate inimeste vahel või seadusest tulenevalt seotud inimeste vahel.[1] Lähisuhtevägivalla vormid on emotsionaalne, vaimne, kehaline, seksuaalne ja majanduslik vägivald. Lähisuhtevägivald hõlmab ka lapsi nii ohvrite kui pealtnägijatena.[2] Perevägivallakuritegude hulka loetakse karistusseadustiku isikuvastased süüteod (v.a surnuvastased süüteod), röövimine ja avaliku korra raske rikkumine, mis on toimunud praeguste või endiste abikaasade, elukaaslaste, partnerite vahel.[3]

2017. aastal moodustasid Eestis ähvardamised perevägivallakuritegudest ligi kümnendiku. Suurima osa ehk lausa 86% moodustas kehaline väärkohtlemine, kusjuures kõikidest kehalise väärkohtlemise kuritegudest oli lähisuhtevägivalla kuriteod ligi pooled. Eluvastased ja tervist kahjustavad süüteod (tapmine, mõrv, raske tervisekahjustuse tekitamine) moodustasid kokku veidi üle 1%. Seksuaalkuriteod moodustasid umbes 2% perevägivallakuritegudest.[3]

2014. aastal kogu Euroopa Liidus läbiviidud uuringust selgus, et alates 15. eluaastast on iga kaheksas naine enda hinnangul seksuaalvägivalda kogenud. Samas uuringus selgus ka, et naistevastase seksuaalvägivalla levimuse näitaja Eestis on paar punkti kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine. Eesti oli 2014. aastal üsna samas suurusjärgu Belgia, Saksamaa, Bulgaaria, Läti ja Inglismaa näitajatega. Kõige kõrgem oli see näitaja Põhja-Euroopas ja Hollandis ning kõige väiksem näiteks Kreekas, Hispaanias ja Küprosel. Üldiselt ei näita need tulemused siiski seksuaalvägivalla esinemist, vaid viitab riikidevahelisele erinevusele soolises võrdõiguslikkuses, naistevastase vägivalla avalikkuses kajastamises ja ulatuses ning kogukonnas rääkimise kommetest.[4]

Sisukord

VormidRedigeeri

Emotsionaalne vägivaldRedigeeri

Emotsionaalset vägivalda mõistetakse kui verbaalset või mitteverbaalset rünnakut, mis kahjustab teist inimest emotsionaalselt ning alandab eneseväärikustunnet. Antud vägivallaliik on kõige levinum ning tavaliselt esineb see koos füüsilise, seksuaalse ja/või majandusliku vägivallaga. Emotsionaalne vägivald ei pea olema alati teise inimese otsene solvamine või ta peale karjumine. Emotsionaalseks vägivallaks võib olla näiteks kritiseerimine ja halvustamine, sõimamine, süüdistamine, alandamine, manipuleerimine, süstemaatiline kontrollimine jne.[5]

Füüsiline vägivaldRedigeeri

Füüsiline vägivald on kõige kergemini tuvastatav vägivalla liik, kuna ohvril on nähtavad füüsilised kahjustused. Füüsiliseks vägivallaks on näiteks tõukamine, kinni haaramine, raputamine, esemega viskamine, löömine, juustest tirimine, lämmatamine, hammustamine, mürgitamine jne.[5]

SeksuaalvägivaldRedigeeri

Seksuaalvägivald on igasugune seksuaalse sisuga käitumine, mille kaudu kontrollitakse, manipuleeritakse või alandatakse teist inimest. Seksuaalsest vägivallast saab rääkida, kui esinevad näiteks soovimatud seksuaalsed puudutused ja märkused, pealesunnitud suguühe partneriga, partneri poolt pealesunnitud suguühe kellegi teisega kui partner, intiimsetele kehaosadele valu tekitamine või vägistamine.[5] Seksuaalvägivallaks loetakse ka prostitutsioonile sundimist, inimkaubandust seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil, sunniviisilist pornograafia tootmises osalemist, laste seksuaalset ärakasutamist, sundabielusid (sh laste abielusid), sunniviisilist rasedust, aborti või steriliseerimist, neitsilikkuse tõestamise sundi, naiste suguelundite moonutamist (mutilatsiooni) ja muid, peamiselt naistevastase vägivalla ilmingud.[4]

Majanduslik vägivaldRedigeeri

Majanduslikku vägivald on partneri raha kasutamine või partnerile kuuluvate materiaalsete ressursside kontrollimine. Majanduslikuks vägivallaks on näiteks partneri raha äravõtmine, partneri pangakaartide enda käes hoidmine, partneri tehtud ostude pidev kritiseerimine, hariduse omandamise või töötamise takistamine jne.[5]

Lähisuhtevägivalda õigustavad hoiakudRedigeeri

Lähisuhte ehk perekonna sisest vägivalda õigustavaid hoiakuid on mitmeid, näiteks ohvrit süüdistavad või vägivalda õigustavad. Sellised hoiakud õhutavad lähisuhte vägivalda ning pärsivad selle ühiskonnast välja juurimist. Enamasti on mees vägivallatseja, naine ohver ning lapsed pealtvaatajad[6]. Samas on uuringud näidanud, et mehed ohvritena kipuvad vägivallast tunduvalt vähem teada andma.[7]

Ühiskondlik hoiakRedigeeri

Lähisuhte vägivald ei ole mitte ainult peresisene probleem vaid ka ühiskondlik. Ajaloos on naisi peetud nõrgemaks sugupooleks ja mitte võrdväärseteks, naisi on nähtud koduperenaistena ja laste kasvatajatena. Mees kui tugevam pool on olnud õigustatud oma võimu maksma panema vägivallaga. Nõukogude Liiduga tuli Venemaalt üle ka suhtumist "kes lööb see armastab". Sellised hoiakud on aga minevikku jäämas ja ühiskond nendest edasi liikumas[8].

StereotüübidRedigeeri

Muist ühiskonnast leiab, et peksmine on teatud olukordades õigustatud ja ohvri viga on see, et ta ei käitunud korralikult või õigesti. Osad inimesed arvavad, et vägivallaga karistamine on õigustatud, seda ka laste puhul, et ohver õpiks ja ei kordaks viga. Lähisuhte vägivalla põhjuseks võib olla ka joomine või ebakindlused. Näiteks on perekondi, kus kõik liikmed teavad, et kui isa purjus peaga koju tuleb, on parim end ära peita, et mitte ta teele ette jääda ning vägivalla ohvriks langeda. Või kui paariline/abikaasa õhtul väljas käib, saab ta peksa selle eest, kuna teine pool kardab, et too käis truudust murdmas. Mõned inimesed on väga põikpäised ja ei anna vaidlustes alla, kuigi teavad, et selline käitumine viib pereliikme endast nii välja, et too kaotab kontrolli ja paneb rusikad mängu. Kõikide nende stereotüüpidega või arvamuste/hoiakutega saab vigaselt argumenteerides leida, et süü on ohvril. See ei ole aga tõsi ja ükski inimene ei vääri vägivallatsemist. Ohver peab mõistma, et olukord oli ebaõiglane ja julgema kasutusele võtta vajalikud meetmed, et edaspidi sellised olukorrad ei korduks või mürgisest suhtest lahti ütlema ning abi otsima[9].

ViitedRedigeeri

  1. Lähisuhtevägivald, Politsei- ja Piirivalveamet.
  2. M-L. Sari. Magistritöö: Lähisuhtevägivald, selle peamised sotsiaalsed mõjutegurid ning tõkestamise ja ennetamise olulisemad meetmed.
  3. 3,0 3,1 Kuritegevuse Eestis, A. Ahven jt. Kuritegevus Eestis 2017. Tallinn 2018. Lk 40.
  4. 4,0 4,1 Seksuaalvägivalla levimus ja hoiakud Eestis: uuringute ülevaade, Eesti Seksuaaltervise Liit. Seksuaalvägivalla levimus ja hoiakud Eestis: uuringute ülevaade. Tartu 2015. Lk 9.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Vägivalla liigid paarisuhtes, Justiitsministeerium.
  6. Merle Linno, Kadri Soo, Judit Strömpl. Perevägivalla levikut soodustavad riskid ja perevägivalla ulatus praktikute hinnangutes. Riigikantselei. 2011.
  7. Archer, J. (2000). Sex differences in aggression between heterosexual partners: A meta-analytic review. Psychol. Bull. 126: 651–680
  8. Paula Nicolson; Jane Ussher. Domestic violence and psychology : a critical perspective. London ; New York : Routledge. 2010.
  9. Topittzes, J., Mersely, J. P., Reynolds, A., "From Child Maltreatment to Violent O ending: An Examination of Mixed-Gender asnd Gender – Speci c Models", 27 Journal of Interpersonal Violence (2012)