Peet Moorats
Peet Moorats (20. detsember 1880 Vastemõisa vald, Viljandimaa – 23. märts 1908 Vastemõisa vald) oli eesti graafik.
Elulugu
muudaMoorats sündis Mustikaõue talus põllumehe peres teise pojana. Õppis 1893–1895 kohalikus Vastemõisa Kasari vallakoolis, 1895–1898 Suure-Jaani kihelkonnakoolis ja Viljandi linnakoolis. 1899–1900 õppis Peterburi A. L. Stieglitzi kunsttööstuskoolis. Seejärel õppis ta 1900–1902 Peterburi Keiserliku Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis, kus tema õpetajaks oli silmapaistev graafik Vassili Mathé. Peet Moorats lõpetas selle kooli aastal 1902 hõbeaurahaga ning sai joonistusõpetaja kutse. 1902. aastal alustatud õpingud Peterburi Kunstide Akadeemias oli ta sunnitud haiguse tõttu katkestama.[1] Kurgutuberkuloosi põdev Moorats kolis kehva tervise pärast Suure-Jaani köstri Hans Kapi juurde, hiljem tagasi oma isatallu. 1908. aastal maeti noor kunstnik Suure-Jaani kalmistule perekonna matusepaigale.
Looming
muudaPeet Mooratsi teostest on suur osa jäänud Peterburi, kus ta tegi neid kunstikooliõpilasena paljudele tellijatele. Ta oli eelkõige reprodutseeriva puugravüüri meister, kelle puugravüüre vene kunstnike maalide järgi ilmus pildiajakirjas Niva[1] (Нива). Pärast isatallu naasmist joonistas ja maalis Moorats peamiselt portreesid enda perekonnast, Suure-Jaani ja selle ümbruse inimestest. Tema kavandatud on Suure-Jaani Tuletõrjujate Priitahtliku Seltsi lipp ja pritsimaja lavaeesriie (asuvad Tallinnas Tuletõrjemuuseumis).
Aastatel 1899–1908 avaldati tema puugravüüris valmistatud karikatuure ja illustratsioone Viljandi ajalehes Rahvaleht, Ulak ja Postimehe lisas[2] ning Jakob Ploompuu kirjastatud pühadealbumites.
-
Peet Mooratsi kujundatud ajakirja Ulak päismik
Isiklikku
muudaPeet Mooratsi sugulane oli maalikunstnik Johann Köler.