Patukahetsuspsalmid

Patukahetsuspsalmid on psalmid 6, 31, 37, 50, 101, 129 ja 142 Taaveti laulude raamatus. Patukahetsuspsalmidena määratles nad Cassiodorus 6. sajandil.

• Psalm 6 – Domine, ne in furore tuo arguas me. (Pro octava). (Issand, ära nuhtle mind oma vihas)
• Psalm 31 (32) – Beati quorum remissae sunt iniquitates. (Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud)
• Psalm 37 (38) – Domine ne in furore tuo arguas me. (Issand, ära nuhtle mind oma vihas)
• Psalm 50 (51) – Miserere mei, Deus, secundum magnam misericordiam tuam. (Jumal, ole mulle armuline)
• Psalm 101 (102) – Domine, exaudi orationem meam, et clamor meus ad te veniat. (Issand, kuule mu palvet ja mu appihüüd tulgu su ette!)
• Psalm 129 (130) – De profundis clamavi ad te, Domine. (Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!)
• Psalm 142 (143) – Domine, exaudi orationem meam: auribus percipe obsecrationem meam in veritate tua. (Issand, kuule mu palvet, pane tähele mu anumist!)

Tekstid väljendavad kurbust patu pärast ning neid on korduvalt eri keeltesse tõlgitud ning muusikale seatud.

Heliteosed

Tuntuim on ilmselt Orlando di Lasso tsükkel "Psalmi Davidis poenitentiales".

Seitset patukahetsuspsalmi on viisistanud renessansiajal ka Andrea Gabrieli.

William Byrd kirjutas kõigi seitsme psalmi ingliskeelsed versioonid kolmele häälele ("Songs of Sundrie Natures" (1589)).

Üksikuid psalme sellest komplektist on muusikasse seadnud mitmed heliloojad. Tuntuim on tõenäoliselt Gregorio Allegri Miserere, sama psalmi on viisistanud nt ka Josquin des Prez.