Pariisi sündroom

Pariisi sündroom (prantsuse keeles syndrome de Paris, jaapani keeles パリ症候群 pari shōkōgun) on nii psühholoogiliselt kui ka füsioloogiliselt tajutav pettumustunne, mis võib ilmneda Pariisi külastanud inimesel.

Pariis

Psühholoogilise stressi tekkimist võivad soodustada varasemad psüühika- ja käitumishäired ning kohapeal kogetav kurnatus, keele- ja kultuuribarjäär, koduigatsus või kultuurišokk. Sündroomiga võivad kaasneda ägedad luulud, hallutsinatsioonid, pearinglus, higistamine ja tagakiusamise tunne.

Tihti möönab kannataja, et Pariis ei olegi nii ilus, puhas ja külalislahke linn, kui ta seda eeldas või kuidas seda oli kujutatud ning ta ei soovi sinna enam kunagi naasta. Enamjaolt on kannatajateks rangete käitumisnormidega Jaapani turistid, kelle kodumaal on Prantsusmaa pealinn üle-romantiseeritud. Pariis olevat kurikuulus ka anglofoobia, ebaviisaka teeninduse, segadusse ajava ühistranspordi ja taskuvaraste poolest. Välisturisti võib häirida ka Magribist, Sahara-tagusest Aafrikast ning Vahemere-Euroopast, Vahemere idaosast ja Kaukaasiast pärinevate sisserändajate ja nende järeltulijate rohkus. Samuti on pariislastel komme korraldada linna halvavaid demonstratsioone, rääkimata sagenevatest terrorismijuhtumitest.

Sellepärast soovitavad mitmed riigid üle maailma oma kodanikel Pariisi reisimise ettenägelikult planeerida.

Näitena võib välja tuua, et maailma enim külastatavas muuseumis Louvre'is eksponeeritud Leonardo da Vinci maal "Mona Lisa" on mõõtmetelt kõigest 77 cm × 53 cm suurune ja seda lastakse külastajatel elavas järjekorras vaid umbes pool minutit silmitseda.

Vaata ka

• Jeruusalemma sündroom
• Firenze sündroom
• India sündroom
• Eelarvamus
• Stereotüüp