Pakkumus
|
See artikkel räägib pakkumusest juriidilises kontekstis; pakkumuse kohta hanketegevuse kontekstis vaata artiklit Pakkumus (hanketegevus). |
Pakkumus ehk pakkumine ehk ofert (inglise keeles offer ehk tender offer) on lepingu sõlmimise ettepanek. Tegu on lepingupoole tahteavaldusega, mis üldiselt viitab soovile sõlmida teise poolega leping. Pakkumus on juriidiline mõiste, mille definitsiooni võib leida võlaõigusseadusest[1]. Pakkumus on selline lepingu sõlmimisele suunatud ettepanek, mis vastab järgmistele tunnustele:
- pakkumus on piisavalt määratletud;
- pakkumus väljendab pakkumuse esitaja soovi tuua kaasa nõustumuse esitamisel õiguslikud tagajärjed ja olla oferendiga õiguslikult seotud.
Pakkumuse esitaja on oferent, pakkumusele vastuseks esitatud nõustumus on aktsept ning pakkumuse adressaat on aktseptant. Juhul, kui pakkumus on suunatud määratlemata isikule ja see kujutab endast reklaami, kauba väljapanekut vms, siis on tegu ettepanekuga esitada pakkumus. Sarnane tahtevaldus võib olla ka ofert, mitte ettepanek teha ofert, kui oferent on otseselt väljendanud, et tegu on oferdiga[1].
Oferdi tunnused muuda
Piisav määratletus muuda
Pakkumus peab olema määratletud piisava täpsusega, et väljendada pakkumuse esitaja ehk oferendi tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Selleks, et oferti saaks kvalifitseerida piisavalt määratletuks, peab lepingu sõlmimisele suunatud ofert sisaldama lepingu olulisi tingimusi. Need olulised tingimused pole otseselt seaduses määratletud, aga üldjuhul peaks ofert sisaldama lepingu eset, kogust ja hinda. Lepingupool peab selgelt väljendama tahet astuda teise isikuga lepingulisesse suhtesse ja pakkumus peaks ideaalis sisaldama piisavalt lepingutingimusi, et aktseptant saaks lihtsalt vastata „jah“ või ,,ei“.[2]
Tahe olla seotud muuda
Kui oferent esitab aktseptandile oferdi, siis muudetakse tema privaatautonoomne tahe õiguslikult siduvaks, kui viimane aktseptib[3]. Ka lepingu sõlmimise ettepanek võib olla ofert, kui oferdis on kirjas, et oferent soovib olla õiguslikult seotud igaühega, kes aktseptib[4].
Oferdi kehtivus muuda
Kui nõustumuses on antud tähtaeg, milleks aktseptant peab oma nõustumuse esitama, siis kehtib pakkumus selle tähtajani. Eemalviibija võib nõustumust anda kas kirjas märgitud päevast või kui oferent pole kuupäeva eraldi märkinud, siis alates kirja postitamisest. Kohalviibijale või telefoni teel tehtud pakkumusele võib nõusoleku anda alates pakkumuse esitamisest.[1]
Kui pakkumus tehakse kohalviibijale või tehakse pakkumus eemalviibijale telefoni teel ilma nõustumuse tähtaega määramata, siis peab pakkumuse adressaat nõustumusest viivitamata teatama. Vastasel juhul pakkumus lõpeb, kui asjaolud ei viita pakkumuse kehtivuse jätkumisele. Eemalviibijale tehtud nõustumuse tähtajata pakkumuse kehtivus erineb selle poolest, et tuleb arvestada sidevahendi kiirust. Eemalviibijale tehtud pakkumus kehtib nõustumuse kättesaamiseks vajalikuks peetava aja jooksul.[5]
Oferdi siduvus muuda
Oferdi siduvus jaguneb sisuliseks ning ajaliseks siduvuseks. Ofert võib olla mittesiduv, kui:
- mittesiduvus on väljendatud tahteavalduses;
- lepingupool kasutab oma õigust ofert tagasi võtta (teatud juhtudel ka siis, kui tagasivõtmistähtaeg on lõppenud);
- ettepaneku sisu on ebamäärane;
- lepingutingimused või muud olulised tingimused pole ettepanekus esitatud.[6]
Oferdi lõppemine muuda
Üldiselt lõpeb pakkumus siis, kui sellele ei ole antud õigeaegset nõustumust või kui pakkumus on tagasi lükatud ja oferent on saanud teate kätte.[1]
Muudatusega nõustumus muuda
Ka aktseptant saab teha uue pakkumuse. See on erandlik olukord, kus aktseptant esitab oferendile aktsepti, milles on tehtud olulisi sisulisi muudatusi. Muudatuste kvalifitseerimisel tehakse esmalt kindlaks, kas tegu on muudatusega. Seejärel analüüsitakse, kas muudatus on oluline. Olulisteks muudatusteks ei kvalifitseeru näiteks kirjapildi või sõnade järjekorra muutmine vaid sisulised muudatused.[1] Olulised sisulised muudatused on näiteks hind, üleandmise aeg ja koht või poolte vastutust reguleerivad kokkulepped. Sellised muudatused, millega tekivad oferendile soodsamad tingimused, saavad üldiselt automaatselt lepingu osaks.[7]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Võlaõigusseadus". Riigi Teataja I. 15.03.2022. Vaadatud 12.10.2022.
- ↑ Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K. (2012). Tsiviilõiguse üldosa (õpik). Harjumaa: Kirjastus Juura. Lk 117.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K. (2012). Tsiviilõiguse üldosa (õpik). Harjumaa: Kirjastus Juura. Lk 84.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Varul, P. jt (2019). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 204.
- ↑ Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K. (2012). Tsiviilõiguse üldosa (õpik). Harjumaa: Kirjastus Juura. Lk 121.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Saare, K. (2012). Tsiviilõiguse üldosa (õpik). Harjumaa: Kirjastus Juura. Lk 118.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Varul, P. jt (2019). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Kirjastus Juura. Lk 229.