Ava peamenüü

Pakasetaat on isikustatud pakane eesti mütoloogias.

Sisukord

VälimusRedigeeri

Matthias Johann Eiseni raamatus "Eesti mütoloogia" kirjeldatakse Pakasetaadi välimust järgmiselt: "Pakasetaat esineb täiesti hallina [sic] taadina, õigemini valgete juustega ja pika valge habemega, valge kübar peas, valge kuub seljas, valged sukad, kingad jalas."

PereRedigeeri

Pakasel on ka kolm poega: noorem härm, keskmine kahu, vanem snegurotška. Suve saadab pakane poegadega puhates mööda seal, kus jää paksemaks minnes paukumisega praguneb ja palgid paukudes lõhkevad. Vahest saadab vana pakane mõnikord noorema poja härma välja vaatama, kuidas maailmas elatakse. Sammub siis härm ainult öösiti edasi ja paneb rohu ja vilja valgesse ehtesse. Sügisel algab keskmise poja kahu tegevus, kes paneb vee ahelasse. Talve tulekuga hakkab snegurotška tegevusse. Kui nooremad vennad ainult öösiti rändavad, sammub snegurotška ühtelugu, ööl ja päeval edasi.

TegutsemineRedigeeri

Kui pakasetaat ise välja astub, ähkides ja puhkides, habe jääpurikates, lumi rabiseb jalge all, aiateibad pauguvad ees, linnud langevad selja taga surnult maha. Armuheitmata tungib ta inimeste ja looma kallale. Kel iganes võimalik, põgeneb hirmul majasse varjule.Teatakse aga juhtumeid, et pakane inimestele headki teinud: kingib külma tehtud kahju tasumiseks kaks kotti, millest üks sooja, teine külma annab. Tihtipeale ei ilmu pakasetaat oma õigel kujul, vaid võtab enesele tihase kuju, et hõlpsamalt oma kurjust avaldada. Õnneks väsib pakasetaat pea õelustegudest, käänab varsti ümber Turjamaa poole tagasi puhkama. Siis hingab rahvas pakasetaadi puremisest ja pigistamisest pääsedes jälle kergemini.

KirjandusRedigeeri

  • M. J. Eisen, "Eesti mütoloogia" (1919)