Optiline koherentstomograafia

Optiline koherentstomograafia (OCT) on interferomeetriline mitteinvasiivne meetod, millega saab uurida naha või muude kudede ehitust kuni 2–3 mm sügavuseni mikromeetrites mõõdetava lahutusvõimega. Esmakordselt demonstreeriti meetodit 1991. aastal pikisuunalise lahutusega ~30 µm. Seoses lairibaliste valgusallikate (eriti heledate valgusioodide) kasutuselevõtuga saavutati 2001. aastal mikromeetrist täpsem lahutus. Praeguseks on OCT kasutusel laialt aktsepteeritava pilditehnikana, eriti oftalmoloogias ja teistes biomeditsiinirakendustes.

Optilise koherentstomograafiaga saadud kujutis sõrmeotsast

Tüüpiline ühepunktilise OCT optiline skeem. Seadme liigutamisel piki nahka saab mitteinvasiivselt naha läbilõike kuni 3 mm sügavuseni

Teooria

Michelson-Morley interferomeeter annab interferentspildi ainult juhul, kui valguse läbitavate teepikkuste erinevus kummaski interferomeetri õlas on väiksem kui valgusallika koherentsuse teepikkus. Näiteks koherentne laserivalguse kasutamisel optiliste teepikkuste erinevus olla meetrites või isegi kilomeetrites, aga mittekoherentse hõõglambi kasutamisel kaob interferentspilt juba mõnemikromeetrise erinevuse korral. OCT kasutabki mittekoherentset valgust, et eristada kudedest tagasi hajunud valgust sügavuse järgi: võrdlusõla pikkuse muutmisel anduri registreeritav valgustugevuse võnkeamplituud vastab koest sellelt sügavuselt tagasi hajunud valguse hulgale.