Omaelulookirjutus
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2022) |
Omaelulookirjutus (life writing) on termin, mida kasutatakse tänapäeval vahel termini "autobiograafia" asemel. Tegemist on katusterminiga, mille kasutusala on laiem ja mis viitab ka kirjandusest väljapoole jäävale tekstipraktikale, autobiograafia aga on piiratud vaid kirjanduslike tekstidega. [1] Selle alla koondatakse nii avaldatud kui ka käsikirjalisi tekste, sh dokumente, ning suulisi elulugusid, mille autoriks võivad olla nii tuntud inimesed kui ka täiesti tavalised indiviidid. [1] Siiski ei ole eestikeelne omaelulookirjutus ja ingliskeelne life writing täielikult samatähenduslikud, sest ingliskeelse termini alla koonduvad ka tekstid, mis keskenduvad kellegi teise elule, näiteks biograafia või historiograafia, omaelulookirjutus tähendab siiski vaid enese elust kirjutatavaid tekste. [1]
Ajalugu muuda
Sõna "autobiograafia" on tulnud kreeka keelest, kus osis autos tähendab "enese", bios "elu" ja graphe "kirjutamine", mis kokku moodustavad "enese elu kirjutamine" ehk autobiograafia. Esmakordselt kasutati terminit 18. sajandi inglise töölisklassi kirjaniku Ann Yearsley luulekogu eessõnas, kuid enamik kriitikuid peab termini esmailmumiseks siiski 1809. aastat, kui Robert Southey anglitseeris kolm eelmainitud kreekakeelset sõna. Oma põhjalikus ajaloouurimuses mainib Robert Folkenflik, et enne 18. sajandit sõna "autobiograafia" trükistes ei esinenud, küll aga ilmus see sõna kirjakeelde 18. sajandi lõpus mitmes kohas Inglismaal ja Saksamaal, ilma et oleks ühtegi märki sellest, et need mainimised on omavahel seotud. Kuni 20. sajandini oli laialdaselt kasutusel sõna memuaarid (pr. k 'les mèmoirs)', kirjeldamaks omaelulookirjutust. [2]
Kuigi termin "autobiograafia" võeti kasutusele 18. sajandil, siis omaeluloolisi tekste kirjutati varemgi ning nende žanri määratleti erinevate sõnadega, näiteks "memuaarid", "ülestunnistused", "essee minust" jpt. Alates 18. sajandi lõpust on loodud veel suur hulk sõnu omaelulookirjutuse žanrite tähistamiseks, näiteks autoetnograafia, psühhobiograafia, tunnistus. Kuna eri liiki omaelulookirjutusi on sedavõrd palju, siis võib nende katusterminiks pidada mõistet "omaelulookirjutus", mis hõlmab kõiki eri žanre tekste, mille subjektiks on elu. [2]
Omaelulookirjutuse žanreid muuda
Sidonie Smith ja Julia Watson on raamatus "Reading Autobiography. A Guide for Interpreting Life Narratives" (2001) toonud välja kokku 52 elulookirjutuse vormi, kuid neile kõigile ei leidu eestikeelseid vasteid. Allpool on välja toodud mõned levinumad.[3]
Vabandus muuda
Eneseväljendusvorm enesekaitseks, mida avalikul tasandil kasutatakse selleks, et oma vigu tunnistada ning väljendada nende osas kahetsust.[3]
Autobiograafia kolmandas isikus muuda
Vorm, kus enesele viidatakse kolmandas isikus ehk temavormis. Selle vormi kasutamine võimaldab autoril võtta endale kõrvalt vaatava ajaloolase roll. Sellel võib olla võime autori kirjeldatud tegusid heroiseerida või siis ennast halvustavas ja iroonilises valguses näidata.[3]
Autofiktsioon muuda
See on prantsuse termin autobiograafilisele ilukirjandusele või ilukirjanduslikule narratiivile, mida kirjeldatakse esimeses isikus ehk minavormis. Paul Ray märgib, et autofiktsiooni ja autobiograafia eristamine on mõttetu, sest kui fiktsiooni all mõistame midagi, mis on välja mõeldud, st kirjanduslik, siis oleme kirjeldanud iga teksti, olenemata sellest, kas see on autobiograafiline või mitte. Autobiograafilise teksti puhul ootab lugeja, et teksti autor ja minategelane elaks reaalses maailmas, mitte fiktsionaalses, ja lugu oleks tõene kirjeldus juhtunust. Roland Barthes väidab, et tõeline kirjeldus mineviku iseendast ei pruugi olla kättesaadav. Autofiktsioonis kasutatakse tekstilisi markereid, mis viitavad tahtlikult ja sageli irooniliselt kahe maailma (väljamõeldu ja tegelikkuse) koosmõjule.[3]
Vangistusnarratiiv muuda
Lugu, mis on jutustatud kellegi poolt, keda on hoitud vangistuses. Selle alla kuuluvad orjusnarratiivid, vangistusnarratiivid, spirituaalsed autobiograafiad, ufolood, võrgutus- ja ahistamisnarratiivid jpm.[3]
Juhtumiuuring muuda
Elulugu, mis on kogutud toimikutesse, et diagnoosida haigust või häiret. Seda žanrit on tihti seostatud Sigmund Freudi põhjalike juhtumiuuringutega patsientide kohta, kellel olid hüsteeria või soolise identiteedi häire sümptomid.[3]
Kroonika muuda
Žanr, mida kasutati antiigi ajastul, samuti keskajal ja renessansis, aga ka uuemal ajal, selleks et edastada vahetut kogemust mingi ajaloolise sündmuse kohta.[3]
Konversiooni narratiiv muuda
Omaelulookirjutuse žanr, milles kujutatakse radikaalset muutus, arenemist halvast hea poole valgustatuse suunas.[3]
Päevaraamat (journal) muuda
Avalikuks lugemiseks mõeldud päevik, mis on vähem intiimne kui isiklikuks tarbeks peetud päevik (diary). Enamasti pannakse kirja sündmuste kronoloogiline kulg.[3]
Memuaar muuda
Omaelulookirjeldus, milles subjekt avab ennast sotsiaalses keskkonnas, intensiivsemalt kirjeldatakse olustikku ja sündmusi autori ümber, vähem keskendutakse autori endaga juhtunule ja selle emotsionaalsele mõjule.[3]
Vanglanarratiiv muuda
Üks versioon vangistusnarratiivist, mis enamasti kirjutatakse pärast vanglast vabanemist. Tihti kirjeldavad autorid end inimlikuna keset karmi süsteemi, mis püüab neid dehumaniseerida.[3]
Eneseabi narratiiv muuda
Selle narratiivi puhul jutustavad inimesed avalikult lugusid sõltuvustest, mille ravimiseks nad abi otsivad. Tüüpiline narratiivi kulgemine näeb välja nii: ennasthävitavasse olukorda langemine, kogukonnast võõrdumine, põhja langemine, tunnistamine, et vajatakse abi, loobumine sõltuvust tekitavatest ainetest või sõltuvuskäitumisest, taastumine, sealhulgas ka usu toel kõrgemasse jõusse.[3]
Reisinarratiiv muuda
Reisinarratiiv jaguneb veel omakorda mitmeks alaliigiks: reisijuht, reisikiri, reisiromaan, reisipäevik, (pseudo)etnograafia, seiklusnarratiiv, kiri koju, eksootilise või seiklusliku põgenemise narratiiv. [3] Reisikiri võib põhineda ka autori kodumaa ainestikul, kus on samuti võimalik uurida veel tundmatuid piirkondi, nende kultuuri, eluolu jpm.[4]
Reisikiri muuda
- ilukirjanduse ja populaarteaduse piirimail
- objektiivsetel faktidel põhinev – kajastab külastatud maade olustikku, loodust, kultuuri, kombestikku jne
- reisil nähtu isikupärane mõtestamine, valikute tegemine, hinnangute andmine[4]
Reisiromaan muuda
- puhtilukirjanduslik žanr[4]
Reisipildid, reisikilud muuda
- lühiproosa žanr
- terviklikku süžeed ei arendata
- iseseisvate episoodide kirjeldused
- muljete, mõtteavalduste kogum[4]
Reisimärkmed muuda
- tähelepanekud eri valdkondadest
- vahetud märkmed[4]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kurvet-Käosaar, Leena (2010). "Mõistete rägastikus: autobiograafiast omaelulookirjutuseni". Methis. PDF, lk 7-19. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ 2,0 2,1 Smith, Sidone ja Warson, Julia (2001). Reading Autobiography: A Guide for Interpreting Life Narratives. Minnesota: University of Minnesota Press. Lk 1-3.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 Smith, Sidonie ja Watson Julia (2001). Reading Autobiography. A Guide for Interpreting Life Narratives. Minnesota: University of Minnesota Press. Lk 183-207.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Kõvamees, Anneli (2006). "Reisikirjandusest ja imagoloogiast". Keel ja Kirjandus. Digitaliseeritud ajakiri Keel ja Kirjandus; 5-6 2006. Lk 656-668. Vaadatud 27.04.2022.