Nukutööstus Läänela
Nukutööstus Läänela oli 1933. aastal Nõmme linnas pereärina asutatud ettevõte, mille eestvedaja oli Cäcilie Tehve.
Nukutööstuse Läänela loomine muuda
Cäcilie Tehve (varem Cecilie Tehwe; 1892–1979)[1] avas 1933. aastal Nõmmel Läänekaare tänavas nukutööstuse Läänela. Nukutööstus asus tema kodumajas, seal parandas ja valmistas ta mänguasju koos oma tütre Larissa Maasikaga (sündinud Tehve; 1913–2005). Cäcilie ei olnud kunstiharidust saanud, kuid ta oli loomult andekas ning tegeles maalimise ja käsitööga.[2] Nukutegemist oli ta õppinud tuttava sakslannast õmbleja Julie Welbachi käest, kes õmbles nukke asjaarmastajana.[3] Larissa Maasikas oli õppinud akvarellistiks. Läänelas tehti peamiselt nukke, mille pea, käed ja jalad olid valmistatud papjeemašeest ning keha riidest. Väiksemaid ja lihtsamaid nukke müüs Cäcilie ise igal pühapäeval Tallinna täiturul. Nukkude päid, jalgu ja käsi saadeti suurematesse kauplustesse üle Eesti (nt ka Oskar Luige mänguasjapoodi Tartus). Toona oli tavaks, et nukupea osteti poest ning keha õmmeldi sellele kodus ise.[2] Eritellimustena tehti Läänelas ka suuremaid, üleni segamassist või paberimassist nukke.[4] Jõulude ajal said lapsed koos vanematega Tehvede majja tulla ja seal spetsiaalse telefoni teel edastada oma nukutellimuse jõuluvanale.[5]
Esinemine näitustel, auhinnad muuda
Läänela nukutööstus oli tihti esindatud mitmetel messidel ja põllumajandusnäitustel nii Tallinnas, Tartus kui ka Riias. 1936. aasta Eesti Põllumeeste Seltsi ja 1937. aasta Tallinna Eesti Põllumajanduse Aktsiaseltsi näitustel saavutasid nad esikoha. Näitustel käis väljapanekuid hindamas komisjon. Näiteks nukke hinnati nii, et nukupea visati maha ning kui see jäi terveks, oli auhind kindlustatud. Läänela oli näitustel võidukas tänu sellele, et nende nukupead olid paberimassist ja segamassist, mis ei purunenud kuigi kergesti.[2] Näitustel osalemine tasus end ka rahaliselt ära, sest siis ostsid inimesed valmisnukke, mis olid hinnalt kallimad kui nukupead ja muud kehaosad. Kiirematel perioodidel kasutati Läänelas abikäsi, eriti enne näituseid. Kui Larissa abiellus ja Rakverre kolis, töötas nukutöökojas mõnda aega Ene Falkenberg, kes sai hiljem kunstnikuna tuntuks.[3]
Nukkude valmistamine muuda
Nukkude valmistusprotsess oli ajamahukas. Vajalik mass segati kokku tisleriliimist, kriidist, jahust ja paberimassist. Seejärel valati segu vormidesse. Nukuvormid võeti parandusse toodud nukkudelt. Vormis kuivanud kehaliikmete pooled liimiti kokku, pahteldati ja seejärel lihviti, ühendati omavahel ning lõpuks värviti üle ja peale maaliti näojooned. Juuksed kas maaliti või tehti parukad. Parukate tegemisel kasutati ehtsaid inimjuukseid, mis hangiti juuksuritelt. Juuste muretsemisega erilisi probleeme ei tekkinud, kuna toonane naiste mood soosis pikkade juuste lühikeseks lõikamist.[6] Oli nii liikuvate käte-jalgadega nukke, kõverdatud jäsemetega beebinukke kui ühes tükis jäikade kehadega nukke ja kaharate seelikutega ilunukke. Lisaks tehti nukutööstuses traadist ja tekstiilist Miki- Hiiri ja Minni-Hiiri, mis olid 1930. aastatel väga populaarsed.[4] Nukutööstus Läänela lõpetas tegevuse 1944. aastal, kuna järjest suuremate riigimaksude maksmine hakkas väikesel ettevõttel üle jõu käima. Eraviisiliselt tegi ja parandas Larissa Maasikas nukke edasi ka järgnevatel aastakümnetel. Viimased nukud valmistas Maasikas müügiks 1990. aastatel.[3]
Läänela nukud Tartu Mänguasjamuuseumis muuda
Tartu Mänguasjamuuseumi kogudes on esindatud nii väiksema- kui ka suuremamõõtmelisi Läänela nukke. Mõnda neist on võimalik näha muuseumi põhiekspositsiooni (Lutsu 8) teisel korrusel Eesti tootjate väljapanekul. Lisaks saab esemetega tutvuda digitaalselt Tartu Mänguasjamuuseumi digiarhiivi vahendusel.[4]
Viited muuda
- ↑ "Eesti isikulooline Indeks". Originaali arhiivikoopia seisuga 12.03.2023. Vaadatud 06.06.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Tartu Mänguasjamuuseumi teaduslik arhiivkogu
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Karpov, Ermo (2019). Mänguasjatootjad Eestis 1920.-1930. aastatel. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 19-21
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Läänela". Tartu Mänguasjamuuseumi digiarhiiv. Vaadatud 06.06.2023.
- ↑ Grauberg, Helena (juuni 2022). "Eesti Mänguasjatööstuse algus: kasutusel olid nii kriit, kanep, leivajahu kui ka põlevkivi". Eesti Ajalugu (6): 39.
- ↑ Toomet, Tiia (2010). Mänguasjad jutustavad. Tartu: Tammerraamat. Lk 80.