Ava peamenüü

Neutraalne monism on vaatenurk vaimufilosoofias, mille järgi mentaalne ja füüsiline on kaks erinevat moodust kirjeldamaks üht ja sama elementi, mis on neutraalne, mis ei ole füüsiline ega mentaalne.[1] See eitab, et füüsiline ja mentaalne (vaimne) on kaks fundamentaalselt erinevat asja. Neutraalne monism väidab, et keha ja vaim on kaks erinevat võimalust samade asjade organiseerimiseks või kirjeldamiseks, mis ise oma olemuselt on "neutraalsed", st ei füüsilised ega vaimsed.

AjaluguRedigeeri

 
Neutraalne monism võrreldes füsikalismi, idealismi ning keha ja vaimu dualismiga

Keha ja vaimu probleemi on kirjeldanud C. D. Broad ühes oma varaseimas teoses "Mõistus ja selle koht looduses". Broadi nimekiri võimalikest nägemustest keha ja vaimu probleemi üle, mis sai tuntuks nimega "Broadi kuulus nimekiri 1925"[2], sisaldab aluspõhja, mida see teooria on endast kujutanud. On veel mõned ise-hakanud neutraalsed monistid, aga enamus filosoofe, kellel see vaade on olnud, on klassifitseeritud peale nende surma. Mõned näited on Baruch Spinoza, David Hume, Ernst Mach, Richard Avenarius, Kenneth Sayre, Joseph Petzoldt ja Jonathan Westphal.

Seda mõistet on maininud William James oma essees "Kas teadvus eksisteerib?" aastal 1904.[3] Whately Carington oma raamatus "Aine, mõistus ja mõte" (1949) toetus neutraalsele monismile. Ta leidis, et mõistus ja aine mõlemad sisaldavad sellist komponenti, mis on tuntud kui "cognita" või meelteandmed.[4][5][6] Stephen Stichi ja Ted Warfieldi arvates ei ole olnud neutraalne monism väga populaarne vaade filosoofias, kuna neutraalsete elementide olemust on raske arendada või mõista.[7]

David ChalmersRedigeeri

David Chalmers [8] käsitleb kivide teadvust nagu termostaati, kuigi ta väldib ideed, et kividel on teadvus:

„Ma ei arva, et see on päris täpne öelda, et kividel on kogemused… kuid kividel võib olla seotud kogemusi ümbritsevaga… Isiklikult olen naturaalse dualismi suhtes palju enesekindlam, kui panpsühhismis. Viimane küsimus tundub olevat väga avatud, aga loodan, et olen piisavalt öelnud, et me peame tõsiselt võtma mingisuguse panpsühhismiga võimaluse: näib, et selle seisukohaga pole vastuolusid ning sellel on mitmeid positiivseid põhjuseid. (Chalmers 1996: 299)[8]

Chalmers arutleb ettevaatlikult neutraalse monismi ja panpsühhismi varianti, mida ta püüab nimetada "Tüüp-F monismiks".[9] Ta tunnistab:

„Tüüp-F monismi vaade on küll spekulatiivne ning esimesel kuulamisel võib see tunduda kummalisena. Paljud leiavad, et on äärmiselt vastuoluline, et fundamentaalsetel füüsikalistel süsteemidel on fenomenaalsed omadused, näiteks nagu midagi sellist nagu elektron.[9]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Craig, Edward. (1998). Routledge Encyclopedia of Philosophy. Routledge. lk 816. ISBN 0415-07310-3
  2. Broad, C. D. (1925) The Mind and Its Place in Nature. London: Kegan Paul.
  3. James, William. (1912). Essays in Radical Empiricism. New York: Longmans, Green, and Co.
  4. Broad, C. D. (1950). Matter, Mind, and Meaning by W. Whately Carington. Philosophy. Vol. 25, No. 94. pp. 275–277.
  5. Grenell, R. G. (1953). Matter, Mind and Meaning by Whately Carington. The Quarterly Review of Biology. Vol. 28, No. 4. lk 404–405.
  6. Oakeshott, Michael; O'Sullivan, Luke. (2007). The Concept of a Philosophical Jurisprudence: Essays and Reviews 1926–51. Imprint Academic. lk 286. ISBN 978-1845401801 "The doctrine that Mr Carington comes to favour is a form of Neutral Monism: the common constituents of mind and matter are sense-data or cognita. In themselves these cognita are neither mental nor material."
  7. Stich, Stephen; Warfield, Ted. (2003). The Blackwell Guide to Philosophy of Mind. Blackwell Publishing. lk 20–21. ISBN 0-631-21774-6
  8. 8,0 8,1 Chalmers 1996: 293-301 "Is Experience Ubiquitous?" which includes subsections What is it like to be a thermostat?, Whither pansychism?, and Constraining the double-aspect principle.
  9. 9,0 9,1 Chalmers 2002: 264-267

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri