Ava peamenüü

Uusrealism oli 1920ndate algul kuue USA teadlase (Edwin Bissell Holti (Harvard University), Walter Taylor Marvini (Rutgers College), William Pepperell Montague (Columbia University), Ralph Barton Perry (Harvard), Walter Boughton Pitkini (Columbia) ja Edward Gleason Spauldingu (Princeton University)) esitatud filosoofia.

Nad püüavad üksikuid filosoofilisi probleeme lahendada põhjaliku analüüsi, loogika, matemaatika ja teaduslike meetodite abil, neid erapooletult käsitledes. Nad on vastu suurte filosoofiliste süsteemide moodustamisele.

ÜlevaadeRedigeeri

Uusrealismi peamiseks mõtteks oli John Locke epistemoloogilise kahesuse ja varasemate "skolastiliste realismide" mittetunnustamine. Grupp väitis, et kui me oleme teadlikud või teame objektist, siis on vale väita, et objekt ise ja meie teadmine objektist on kaks eraldi olevat tõsiasja (fakti). Kui me teame et üks kindel lehm on musta värvi, siis kas must värv on selle lehma peal või vaatleja meeltes? Holt kirjutas: "See värv seal on teadvuses valitud kaasates närvisüsteemi kindla vastuse saamiseks". Teadvus ei ole füüsiliselt identne närvisüsteemiga, see on "seal väljas" koos lehmaga, kogu vaatevaljas (lõhnas, kuuldekauguses) ja identne faktidega mida see hetkel teab. Närvisüsteem on kõigest valikute süsteem.

Vahel nimetatakse seda ka neutraalseks monismiks, või kui järgida William Jamesi, siis radikaalseks empirismiks, ei ole viimasel sajandil hästi vastu pidanud, osaliselt probleemide pärast mis tekivad selliste abstraktsete ideede pärast nagu pimedus/mustus. Tundub väga loogiline leida pimeduse kui abstraktne idee meelte osast, mis tegeleb igapäevaselt ümbritsevaga. Uued realistid ei tahtnud tunnustada representationalismi, kuid hiljem võtsid omaks midagi sarnast Aristotelese realismiga: pimedus on üldine omadus, mis on paljudel objektidel ühine ja närvisüsteem ei tunnusta faktina mitte ainult objekti vaid ka nende ühtsust. Aga Arthur Lovejoy näitas oma raamatus "The Revolt Against Dualism", et tumeduse tajumine varieerub niivõrd, et sõltuvalt visuaalse vaatevälja kontekstis, vaatleja isiklikust minevikust ja kultuurilisest taustast, et tumeduse tajumist ei saa vähendada objektide ühtsuse tajumiseni. Lovejoy arust tulnuks arvesse võtta ka representatsioonilised ideed.

Uusrealism (kaasaegne filosoofia)Redigeeri

Hermenautika raames, vastureaktsioon selle konstruktsionistlike või nihilistlike tulemuste vastu, pakkus Maurixio Ferraris välja n-ö uusrealismi (Manifesto del nuovo realismo, 2012), filosoofilise suuna, mida pooldavad nii analüütilised filosoofid (nagu Mario De Caro, Bentornata Realtà, jt. De Caro and Ferraris, 2012) kui ka kontinentaalsed filosoofid nagu Mauricio Beuchot (Manifesto del realismo analogico, 2013) ja Markus Gabriel (Fields of Sense: A New Realist Ontology, 2014). Lõuna-Ameerikas pakkus Rossano Pecoraro (Cenários da Filosofia contemporânea: fim da pós-modernidade e new realism?, São Paulo, 2015; Cosa resta della Filosofia Contemporanea?, Salerno-Roma, 2013) välja poliitilise filosoofia mis põhines Itaalia uusrealismil. Uusrealism lõikub teiste realismiliikumistega, mis tekkisid iseseisvalt kuid sarnaste vajaduste vastuseks, nagu prantsuse filosoofi Quentin Meillassouxi ja Ameerika filosoofi Graham Harmani poolt kaitstud spekulatiivne realism.

Eeldus, et teadus ei ole süstemaatiliselt tõe ja reaalsuse lõplik mõõde, ei tähenda uusrealismis seda, et me peaksime loobuma reaalsuse, tõe või objektiivsuse mõistetest, nagu seda kinnitas kahekümnenda sajandi filosoofia. Pigem tähendab see, et filosoofial, samuti õigusteadusel, keeleteadusel või ajalool on maailm kohta midagi tähtsat ja tõest öelda. Selles kontekstist vaadelduna esitleb uusrealism ennast kui negatiivse realismina: vastupanu, mida välismaailm meie kontseptuaalsetele skeemidele vastandab, ei tohiks pidada ebaõnnestumiseks, vaid vahendiks- tõestuseks sõltumatu maailma olemasolust. Kui see on nii, siis muutub negatiivne realism positiivseks realismiks: meile vastu hakates ei sea reaalsus mitte piire millest me üle ei saa astuda, vaid pakub võimalusi ning ressursse. See selgitab kuidas looduses suudavad erinevad eluvormid samas keskkonnas suhelda, ilma et nad omaks ühist kontseptuaalset skeemi ja kuidas sotsiaalses maailmas inimlikud kavatsused ja käitumised saavad teoks täna antud reaalsusele ja alles hiljem on neid võimalik tõlgendada ning vajadusel muuta.