Neljas Genfi konventsioon
Genfi konventsioon tsiviilisikute kaitseks sõjaajal, tihti nimetatud ka kui neljas Genfi konventsioon ning lühendatud kui Genfi (IV) konventsioon, on üks neljast Genfi konventsioonist. See võeti vastu 1949. aasta augustis. Kui esimesed kolm konventsiooni tegelesid sõduritega, tegeles neljas konventsioon esmakordselt tsiviilisikute humanitaarkaitsega sõjatsoonis.
Hetkeseisuga on Genfi konventsioonid omaks võtnud 196 riiki. 1993. aastal võttis ÜRO vastu aruande peasekretärilt ning ekspertide komisjonilt, kes otsustasid, et Genfi konventsioonid saavad osaks rahvusvahelisest õigusest. See muutis konventsioonid ka mitte-allkirjastanud riikide täitmiskohustuseks, miliganes nad relvakonfliktidesse astuvad.
I osa muuda
Artikkel 2 muuda
Lisaks sätetele, mida kohaldatakse rahuajal, rakendatakse käesolevat konventsiooni ka kõigi kuulutatud sõdade või muude relvakonfliktide korral, mis võivad puhkeda kahe või enama lepingupoole vahel, ka juhul kui üks nendest sõjaseisukorda ei tunnusta. Konventsiooni rakendatakse ka lepingupoole territooriumi osalise või täieliku okupeerimise korral, ka juhul kui okupatsioonile ei osutata relvastatud vastupanu. Konventsiooniga ühinenud riigid järgivad oma vastastikustes suhetes konventsiooni ka juhul, kui mõni konfliktis osalev riik ei ole käesoleva konventsiooni poolt. Nad järgivad konventsiooni ka suhetes nimetatud riigiga, kui too selles sätestatut tunnustab ja rakendab.
Artikkel 3 muuda
Kui lepingupoole territooriumil tekib relvakonflikt, mis ei ole rahvusvaheline, peab konfliktiosaline kohaldama vähemalt järgmisi sätteid: (1) Sõjategevusest aktiivselt mitte osavõtvaid isikuid, sealhulgas relvajõudude liikmeid, kes on alistunud ja neid, kes on jäänud võitlusvõimetuks (hors de combat) haiguse, haavata saamise või kinnipidamise tagajärjel või muul põhjusel, tuleb igas olukorras kohelda humaanselt, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, nahavärvi, |religiooni või veendumuste, soo, sünnipära või varalise seisundi või muu sellise kriteeriumi alusel. Seetõttu on eelpool nimetatud isikute suhtes alati ja kõikjal keelatud järgmised toimingud: (a) vägivald elu ja isiku vastu, esmajoones tapmine, vigastamine, julm kohtlemine ja piinamine; (b) pantvangide võtmine; (c) isikliku au haavamine, eriti alandav ja alavääristav kohtlemine; (d) karistuste mõistmine ja täideviimine ilma eelneva otsuseta, mille on teinud tavapäraselt moodustatud kohus, mis võimaldab kõiki tsiviliseeritud rahvaste tunnustatud asendamatuid õiguslikke tagatisi. (2) Haavatud ja haiged tuleb kokku koguda ja nende eest hoolitseda. Erapooletu humanitaarorganisatsioon, nagu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, võib pakkuda konfliktiosalistele oma teeneid. Konfliktiosalised peaksid püüdma erikokkulepetega jõustada ka kõik käesoleva konventsiooni ülejäänud sätted või osa nendest. Eelnevate sätete kohaldamine ei muuda konfliktiosalise õiguslikku staatust.
Artikkel 4 muuda
Konventsiooniga kaitstakse isikuid, kes osutuvad konflikti või okupatsiooni korral olevat mingil ajal ja viisil selle konfliktiosalise või okupeeriva riigi võimu all, kelle kodanikud nad ei ole. Konventsiooniga mitteseotud riigi kodanikke käesoleva konventsiooniga ei kaitsta. Neutraalse riigi kodanikke, kes viibivad sõdiva riigi territooriumil, samuti muu sõdiva riigi kodanikke ei loeta kaitstud isikuteks seni, kuni nende kodakondsuse riigil on tavapärane diplomaatiline esindatus riigis, kelle võimu all nad on. II osa sätteid kohaldatakse siiski laiemalt, nagu on määratud artiklis 13. Kaitstud isikuteks käesoleva konventsiooni tähenduses ei loeta isikuid, keda kaitstakse 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsiooniga haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal või 12. augusti 1949 Genfi (II) konventsiooniga haavatud, haigete ja merehädas sõjaväelaste olukorra parandamise kohta merel või sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooniga.
Artikkel 5 muuda
Kui konfliktiosaline on veendunud, et tema territooriumil viibivat kaitstud isikut on kindlalt alust kahtlustada riigi julgeoleku vastases tegevuses, või et selline isik osaleb nimetatud tegevuses, ei ole sellel isikul õigust nõuda käesoleva konventsiooni kohaseid õigusi ja privileege, mille kasutamine ohustaks riigi julgeolekut. Kui kaitstud isikut peetakse okupeeritud territooriumil kinni kui spiooni või saboteerijat või kui isikut, keda on kindel alus kahtlustada okupeeriva riigi julgeoleku vastases tegevuses, kaotab see isik käesoleva konventsiooni kohased suhtlemisõigused, kui see on vältimatu sõjalise julgeoleku huvides. Siiski tuleb selliseid isikuid alati kohelda inimlikult ja kohtu alla andmise korral on neil õigus õiglasele korralisele kohtupidamisele. Samuti tagatakse neile kõik käesoleva konventsiooni kohased kaitstud isiku õigused ja privileegid niipea, kui riigi või okupatsioonivõimu julgeolek seda võimaldab.
II osa muuda
Artikkel 13 muuda
Leevendamaks sõjast põhjustatud kannatusi, kohaldatakse II osas sätestatut kõigi konfliktis osalevate maade elanike suhtes, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, kodakondsuse, religiooni või poliitiliste vaadete alusel.
III osa muuda
I jagu muuda
Artikkel 32 muuda
Lepingupooled lepivad ennekõike kokku, et mitte keegi neist ei või võtta mis tahes laadi meetmeid, mis põhjustaksid nende võimu all olevate inimeste füüsilisi kannatusi või massilist hukkumist. Keelatud on mitte ainult tapmine, piinamine, kehaline karistamine, vigastamine ja meditsiinilised või teaduslikud katsed, mille vajadust ei tingi kaitstud isiku ravi, vaid ka kõiki muud julmad võtted, olenemata sellest, kas neid kasutavad tsiviilisikud või sõjaväelased.
Artikkel 33 muuda
Kaitstud isikut ei või karistada kuriteo eest, mida ta ei ole isiklikult toime pannud. Kollektiivsed karistused, nagu ka igasugune hirmutamine ja terroriseerimine, on keelatud. Röövimine on keelatud. Surveabinõud kaitstud isikute ja nende vara suhtes on keelatud.
II JAGU muuda
Artikkel 49 muuda
Kaitstud isikute üksikud või massilised ümberasustamised, samuti nende küüditamine okupeeritud territooriumilt okupeeriva riigi või mõne muu riigi territooriumile, olgu see okupeeritud või mitte, on mis tahes põhjusel keelatud. Okupeeriv riik võib siiski teatava maa-ala täielikult või osaliselt evakueerida, kui see on vältimatu elanikkonna julgeoleku või tungiva sõjalise vajaduse tõttu. Selliste evakuatsioonide korral ei või kaitstud isikuid paigutada väljapoole okupeeritud territooriumi piire, välja arvatud juhul, kui tegeliku olukorra tõttu on selline ümberpaigutamine vältimatu. Nõnda evakueeritud isikud toimetatakse tagasi nende kodudesse kohe, kui sõjategevus on selles piirkonnas lõppenud. Selliselt ümber asustades või evakueerides peab okupeeriv riik võimaluste piires tagama, et kaitstud isikud majutatakse korralikult ning et ümberasustamisel on hügieeni-, tervise-, ohutus- ja toitlustamistingimused rahuldavad ning et ühe perekonna liikmeid ei lahutata. Kõigist ümberasustamistest ja evakuatsioonidest tuleb kohe pärast nende toimumist informeerida kaitsvat riiki. Okupeeriv riik ei või kaitstud isikuid hoida eriti sõjaohtlikel aladel, välja arvatud juhul, kui see on vältimatu elanikkonna julgeoleku või tungiva sõjalise vajaduse tõttu. Okupeeriv riik ei või okupeeritud territooriumile deporteerida või ümber asustada oma tsiviilelanikkonda.
Artikkel 50 muuda
Okupeeriv riik peab koos riiklike ja kohalike võimuorganitega soodustama [[laste kasvatus- ja haridusasutuste normaalset tööd. Okupeeriv riik peab astuma samme, soodustamaks laste isiku tuvastamist ja nende päritolu kindlakstegemist. Okupeeriv riik ei või mingil juhul muuta nende isiklikku seisundit ega arvata neid talle alluvate rühmituste või organisatsioonide koosseisu. Kui kohalikud asutused seda teha ei suuda, peab okupeeriv riik korraldama nende sõja tõttu orvuks jäänud või vanematest eraldatud laste ülalpidamise ja kasvatamise, kelle eest ei suuda piisavalt hoolt kanda lähedased sugulased või sõbrad. Võimaluse korral peaksid seda tegema nendega samast kodakondsusest, sama keelt kõnelevad ja sama usku]] isikud. Artikli 136 kohaselt loodud büroo eriosakond peab tegema kõik võimaliku, et identifitseerida lapsed, kelle isik pole kindlaks tehtud. Alati tuleb talletada teadaolevad andmed nende vanemate või lähisugulaste kohta. Okupeeriv riik ei või takistada abinõude rakendamist, mida on võetud enne okupatsiooni selleks, et toitlustada, võimaldada arstiabi või kaitsta sõja mõjude eest alla viieteistkümneaastaseid lapsi, rasedaid naisi ja alla seitsmeaastaste laste emasid.
Artikkel 53 muuda
Okupeeriv riik ei või hävitada kinnis- või vallasvara, mis kuulub kaitstud isikutele kas isikliku või ühisomandina või riigile või muudele avalik-õiguslikele institutsioonidele või sotsiaal- või ühistegevusorganisatsioonidele, välja arvatud juhul, kui selline hävitamine on sõjaliste operatsioonide tõttu vältimatu.
Artikkel 56 muuda
Okupeeriv riik koostöös riiklike ja kohalike võimuorganitega on kohustatud tema käsutuses olevate vahendite piires võimalikult suures ulatuses tagama ja säilitama ravi- ja haiglaasutuste ja asjaomaste teenistuste töö ning tervishoiu ja hügieeni okupeeritud territooriumil, pöörates erilist tähelepanu nakkushaiguste ning epideemiate vältimise meetmete võtmisele. Kõigi kategooriate meditsiinipersonalil lubatakse oma ülesandeid täita. Kui okupeeritud territooriumil, kus okupeeritud riigi pädevad asutused ei toimi, rajatakse uusi haiglaid, peavad okupatsioonivõimud vajaduse korral tagama nende tunnustamise vastavalt artiklile 18. Samasugustel asjaoludel peavad okupatsioonivõimud tunnustama ka haiglapersonali ja transpordivahendeid vastavalt artiklitele 20 ja 21. Tervise ja hügieeniga seotud meetmete võtmisel peab okupeeriv riik arvestama okupeeritud territooriumi elanikkonna moraalseid ja [eetilisi nõudmisi. Artikkel 78 Kui okupeeriv riik peab tungivate julgeolekukaalutluste tõttu vajalikuks võtta kaitstud isikute suhtes ohutusmeetmeid, võib ta kõige rohkem määrata neile kohustusliku elukoha või nad interneerida. Sellist kohustuslikku elukohta või interneerimist käsitlevad otsused tehakse vastavalt käesolevas konventsioonis sätestatule okupeeriva riigi kehtestatud korras. Selles korras tuleb ette näha asjaomaste poolte apellatsiooniõigus. Apellatsioonid tuleb lahendada võimalikult lühikese aja jooksul. Kui otsus jäetakse jõusse, peab okupeeriva riigi määratud pädev asutus selle perioodiliselt, võimaluse korral iga kuue kuu järel, üle vaatama. Kaitstud isikute suhtes, kellele on määratud kohustuslik elukoht ja kes peavad seega oma kodust lahkuma, kohaldatakse täiel määral käesoleva konventsiooni artiklit 39.[1]
Rikkumised muuda
Neljandal Genfi konventsioonil on olnud mitmeid rikkumisi, kuulsaim neist on Iisraeli okupeerimine.[2] Ka eestlasi kahtlustati konventsiooni rikkumises Gruusias, ent seljuhul oli tegeminst Kolmanda konventsiooniga.[3]