Ava peamenüü

Neemiklinnus on üks neljast peamisest muinaslinnuse tüübist. Seda tüüpi linnused on Eestis ja Baltimaades ühed levinumad muinaslinnused (moodustavad 40% kõigist). Neemiklinnus on mitmekesisem kui teised linnusetüübid. Neemiklinnused liigitatakse väljanägemise järgi nelja alarühma: ühe otsavalliga, kahe otsavalliga, osalise ringvalliga ja ringvalliga neemiklinnused.

Ühe otsavalliga neemiklinnusedRedigeeri

Esimese rühma linnustel on vallist ja ka vallikraaviga moodustav kaitsesüsteem ühes, maapoolses küljes. See süsteem eraldab linnuseala ülejäänud seljakust. Sellesse rühma kuulub näiteks Ripuka Punamägi, Mädara linnamägi ja Roela linnamägi.

Kahe otsavalliga neemiklinnusedRedigeeri

Selle rühma linnustel on iseloomulikud tunnuseks on vallid seljandiku mõlemas otsas. Kuid leidub ka erandeid, kus ülejäänud külgedes on õige madal vall. Selle rühma kuulub näiteks Tarakvere linnamägi ja Padise linnamägi ning Palivere linnamägi

Osalise ringvalliga neemiklinnusedRedigeeri

Selle linnuse eripära on mitte rohkem kui kolmest küljest piiratud vallid. Kõige tüüpilisema näite kohaselt on rajatud neemiku madalamad osad ehk siis poole ümbermõõdu piires. Selle rühma neemiklinnuste hulka kuuluvad Ida-Eestis ja ka Põhja-Tartumaal suhteliselt väikesed linnused. Näiteid osalise ringvalliga neemiklinnustest on Võuküla linnus, Vilina linnamägi ja Erumäe linnamägi.

Ringvalliga neemiklinnusedRedigeeri

Neemiklinnuse neljanda tüübi muinaslinnus sarnaneb ringvall-linnusega. Tunnustena on neemikupealne täielikult valliga piiratud. Kuigi vallide ehitus ja tugevusastmed on vägagi varieeruvad. Ringvalliga neemiklinnuste hulka kuulub näiteks Kauksi Leerimägi, Koila linnamägi ja Varbola Jaanilinn ja Lohu linnused.[1]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus 20.Tartu-Tallinn