Ava peamenüü

Naturalisatsioon Eestis

Naturalisatsiooniks nimetatakse mittesünnijärgset kodakondsuse omandamist. Seda omandatakse perekonnaseisu, isikliku soovi või eriliste teenete läbi. Naturalisatsiooni saamise korda reguleerib kodakondsusseadus.

TaotlemineRedigeeri

Seda saab taotleda vähemalt 15 aastane isik, kes:

  1. omab pikaajalist või alalist elamisluba;
  2. on sooritanud eesti keele oskuse eksami;
  3. on sooritanud Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami;
  4. omab legaalset püsivat sissetulekut;
  5. omab registreeritud elukohta Eestis;
  6. on lojaalne Eesti riigile.

Need, kes on toime pannud raske kuriteo või on välisriigi sõjaväelased, ei oma õigust taotleda naturalisatsiooni.

Naturalisatsioon lapseleRedigeeri

Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sündimise hetkest saab: alla 15 aastane alaealine, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe pärast sündi koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, kui tema vanemad või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse sünni hetkeks elanud vähemalt viis aastat seaduslikult Eestis.

DenaturalisatsioonRedigeeri

Denaturaliseerimine on naturalisatsiooni vastand, kus riik jätab ühe oma kodaniku kodakondsusest ilma. Üksikisiku seisukohast tähendab denaturaliseerimine kodakondsuse tühistamist või kaotamist. Denaturaliseerimist saab õigustada mitmete seaduslike põhjendustega. Kõige tõsisem vorm on kodakondsusest ilma jätmine, kus denaturaliseerimine toimub karistusena riigi poolt kriminaalseks peetavate tegevuste eest, mis on tihti vaid kaudselt seotud kodakondsusega, näiteks välisriigi sõjaväes teenimine. Riikides, kus topelt- ja mitmikkodakondsus on keelatud, sealhulgas Eestis, toob vabatahtliku kodakondsuse omandamine teises riigis kaasa algse kodakondsuse automaatse kaotamise; selline keeld võib soodustada ka olukorda, kus isik vabatahtlikult loobub oma esialgsest kodakondsusest.