Multiintelligentsuse teooria

Multiintelligentsuse teooria on Howard Gardneri poolt 1983. aastal esitatud vaimsete võimete paljususe teooria.

Gardneri määratluse järgi tähendab intelligentsus inimeste võimeid, mida kasutatakse erinevate probleemide lahendamisel ja millegi uue loomisel. Tema arvates ei ole inimestel ühte üldvõimekust, vaid ta eristas vähemalt seitse üksteist sõltumatut vaimset võimekust: keeleline ehk lingvistiline intelligentsus, loogilis-matemaatiline intelligentsus, muusikaline intelligentsus, ruumiline intelligentsus, kehalis-kinesteetiline intelligentsus, enesetunnetamis- ja suhtlemisintelligentsus.

Eelnimetatud seitsmele lisas Gardner hiljem kaheksanda, naturalistliku inelligentsuse.

Vaimse võimekuse tüübid Gardneri järgiRedigeeri

Keeleline ehk lingvistiline intelligentsusRedigeeri

Keeleline ehk lingvistiline intelligentsus väljendub võimes kasutada keelt, st väljendada selgesti oma mõtteid, moodustada lauseid, vallata rikast sõnavara, tunda sõnade tähendust, vallata keele foneetilist külge, saada aru kuulatavast tekstist, jutustada lugusid.

Gardneri arvates head eeldused sel alal võivad ilmneda suhteliselt varasemas rääkima hakkamises, rikkas sõnavaras, keerukate lausete moodustamises, lugemishuvis, juttude ja luuletuste loomises.

Loogilis-matemaatiline intelligentsusRedigeeri

Loogilis-matemaatiline intelligentsus väljendub loogiliste operatsioonide edukas sooritamises, seaduspärasuste leidmises, kiires taipamises, probleemide lahendamises, võimes lahendada matemaatikaülesandeid, samuti huvis seda laadi vaimse tegevuse vastu.

Varem peeti seda kõige olulisemaks, mõnikord ka ainsaks andekuse tunnuseks.

Muusikaline intelligentsusRedigeeri

Muusikaline intelligentsus väljendub inimese võimes ära tunda ja jäljendada rütmi, laulda või ümiseda järele meloodiat, luua ise muusikat ja seda esitada, samuti muusikalises kuulmises ja mälus.

Seda on peetud üheks kõige varem avalduvaks intelligentsuse liigiks. (Mõned lapsed hakkavad enne ümisedes meloodiat jäljendama kui esimesi sõnu ütlema).

Gardner on muusikalise intelligentsuse puhul toonud näiteks Yehudi Menuhini, kes võeti kolmeaastaselt viiulikontserdile kaasa. Kuuldu vaimustas teda sedavõrd, et ta nõudis sünnipäevakingiks nii viiulit kui ka viiuliõpetust. Õpinguis oli ta niivõrd edukas, et juba kümneaastaselt sai temast rahvusvaheliselt tuntud muusik.

Ruumiline intelligentsusRedigeeri

Ruumiline intelligentsus ilmneb võimes orienteeruda ruumis ja ruumilistes suhetes, ka ruumilises kujutlusvõimes, kaartidel orienteerumises.

Kehalis-kinesteetiline intelligentsusRedigeeri

Kehalis-kinesteetiline intelligentsus seisneb eriti heas kontrollis oma liigutuste üle, aju ja lihaste kiires koostöös. Siia kuulub ka eriti hea võime tööriistu ja aparaate käsitseda ning üldse osavus käelises tegevuses, mida nõuavad paljud käsitööd.

EnesetunnetamisintelligentsusRedigeeri

Enesetunnetamis – ehk intrapersonaalne intelligentsus väljendub võimes mõista iseennast ja oma tundeid, analüüsida, mõista ja juhtida oma käitumist. Kõige sellega kaasneb ka tavaliselt oskus oma tegevust suunata ja plaanida.

SuhtlemisintelligentsusRedigeeri

Suhtlemis- ehk interpersonaalne intelligentsus seisneb võimes märgata inimeste erinevusi, mõista teisi inimesi, aru saada nende psüühikast, eriti tundmustest ja käitumise motiividest, soovis teistega koostööd teha.

See intelligentsus on ühtlasi seotud inimese empaatiavõimega.

Naturalistlik intelligentsusRedigeeri

Naturalistlik intelligentsus hõlmab inimese võimet eristada elusobjekte (taimi, loomi), tema tundlikkust ning huvi ümbritseva maailma esemete ja nähtuste vastu.

KriitikaRedigeeri

Multiintelligentsuse teooriat loetakse pseudoteaduse näiteks, kuna selle kinnitamiseks puuduvad empiirilised tõendid ning teooria ei ole falsifitseeritav[1].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Van der Ploeg. "Multiple Intelligences and pseudo-­science". academia.edu, 2016.

KirjandusRedigeeri

  • Inge Unt. 2005. Andekas laps. Tallinn: Koolibri