Ava peamenüü

Moraaliabsolutism on eetiline vaade, kus teatud tegevused on sisuliselt õiged või valed. Näiteks on varastamine alati ebamoraalne, isegi kui see on tehtud teiste inimeste heaolu nimel. [1] Moraaliabsolutism näeb moraali determineerituna inimese absoluutse loomuse poolt svõi selliste välisallikate poolt nagu jumalused (paljud religioonid) või universum ise (objektivism). Need kes usuvad moraaliabsoluutidesse, on moraalirelativismi suhtes sageli väga kriitilised ning mõnikord isegi samastavad seda ebamoraalsusega.

Filosoof John Rawls on arvanud, et erinevused sotsiaalses staatuses, võimus, rikkuses ja intelligentsuses annavad privilegeeritud ühiskonnaliikmetele ebavõrdse positsiooni ka moraalireeglite suhtes.

Moraalne absolutism ei ole universaalne moraal, mis on hüpoteetiline moraalireeglistik, mis kehtib alati ja kõikidele inimestele, hoolimata nende soost, rassist, kultuuritaustast ja muudest omadustest.

Moraaliabsolutism vastandub moraalirelativismile, mille kohaselt moraalistandardid ei ole absoluutsed, vaid tulenevad sotsiaalsetest tavadest ja teistest allikatest.

Moraalne objektivism on miski, mis on moraalselt lubatud või lubamatu sõltumata sotsiaalsest tavast ja isiklikust aktsepteerimisest. [https://en.wikipedia.org/wiki/Moral_absolutism]

Eetilised teooriad, mis rõhutavad õigusi ja kohustusi, nagu Immanuel Kanti deontoloogiline eetika, on sageli moraalse absolutismi vormid, nagu ka paljud religioossed moraalsed reeglid. [2]

Kanti kohuse-eetika ja moraaliabsolutismRedigeeri

Moraaliteooria looja Immanuel Kant leiab, et inimese eesmärk maailmas on kõrgeima hea saavutamine. Kõrgeima hea komponentideks on aga moraalsus ja õnnetunne. Omakorda õnnetunne on võimalik siis, kui loomuse ülima põhjusena postuleerida jumala eksistentsi. Moraaliseadus viivat Kanti järgi kõrgeima hea mõiste kaudu religioonini ja toimub kõigi kohustuste tunnistamine jumalikeks käskudeks. Kuna puhas moraaliseadus seob igaüht kui käsk, siis võib õiglane inimene öelda: ma tahan, et oleks olemas jumal, et mu eksistents maailmas oleks ka eksistents arusaamise puhtas maailmas väljaspool looduslike sidemete süsteemi, ja et ma kestaksin lõputult kaua. Printsiipi, mis annab otsustusvõimaluse teha niisugune eksistents mõistuse edasise rakenduse aluseks, nimetab Kant puhta praktilise mõistuse usuks. [3]

Kant põhjendab religiooni vajalikkust "tegutsemisest" lähtudes. Puhas mõistus võib jumalat tunnustada vaid regulatiivse ideena, praktiline mõistus aga paneb meid Teda uskuma. Moraaliseadus nõuab, et elaksime vääriliselt kõrgeimale voorusele ja kõrgeimale õnnele. Põhimõttekindel moraalne tegutsemine pole ilma usuta vabadusse, surematusse ja jumalasse võimalik. [4]

Kui Kant räägib moraaliseadusest, viitab ta sisuliselt kohusetundele. Kant ei seosta moraaliõigust sellega, mida jumal käsib, samuti mitte tsiviilõigusega ega sellega, mida ühiskond soovitab. Moraaliseadus on loogikast, matemaatikast ja teadusest lähtuv seadus, mille järgi universum juhindub. Seepärast on moraaliseadus mitte midagi muud kui inimarengu põhistruktuuri ja juhtimise järgimine, see on iga inimese enda vabaduse ja iseseisvuse allikas. [5]

Vaata kaRedigeeri