Misjoniteadus (misjoniteoloogia, ka missioloogia; inglise missiology) on praktilises teoloogias õpetus sotsiaalsest tööst koguduses[viide?]. Misjoniteadus on defineeritud ka kui valdkonda, mis uurib kiriku läkitatust maailmas Jumala misjoni perspektiivis[viide?].

Misjoniteaduse õppetoolid ülikoolides on 19. sajandi nähtus, motiveeritud sündmustest, mis kaasnesid Suure misjonisajandiga ning koloniaalmaailma hõivamisega. Friedrich Schleiemacher (1768-1834) paigutas teoloogiliste teaduste süsteemis misjoniteaduse praktilise usuteaduse alla.

Viimase sajandiga on rõhuasetused kardinaalselt muutunud. Kuni 20. sajandi alguseni oli misjoni subjektiks kirik ja kirikliku tegevuse kaudu mittekristlike rahvaste või sotsiaalsete gruppide hõlvamine. Kiriku avardumisega üle lääne tsivilisatsiooni piiride on esile tõusnud uued teemad:

  • kirik ja maailm mõlemad on osapooled Jumala misjonis;
  • misjoniteaduse tähelepanu all on lisaks evangeeliumi kuulutusele ka kiriku sotsiaalne vastutus ning dialoog teiste religioonidega

Misjoniteaduse valdkondadeks on misjoniteoloogia, misjoniajalugu, misjoniteooria, misjonipraktika jne, mõnikord on eraldi käsitletud evangelisatsiooniteoloogiat ja -strateegiat; samuti lähedalseisvad teadusalad nagu kultuurikommunikatsioon, kultuuriantropoloogia, religiooniteadus või -sotsioloogia jm.