Anaeroobne hingamine

Anaeroobne hingamine (ka mineraalne hingamine) on vaba hapnikuta (anaeroobses) keskkonnas selleks kohastunud organismide energiasaamisviis. Energeetiliselt on anaeroobne hingamine hapnikuhingamisest vähem tõhus.

Anaeroobse hingamise korral pole elektronide lõppaktseptoriks mitte hapnik (nagu hapnikuhingamise korral), vaid teised oksüdeerunud mineraalsed ühendid, näiteks NO₃, SO₄.

Arvatavasti valitses see energia saamise viis evolutsiooni mikroskoopilise arengu algusaegadel, elu arengu etapis, mis oli enne fotosünteesivate organismide õitsengut, enne Suurt Hapnikusündmust, proterosoikumi ajastul. Kuigi hapnikusündmus oli määrava tähtsusega edasise evolutsiooni jaoks, ette valmistades sobivat keskkonda uutele organismidele, mõjus see sündmus, mida nimetatakse ka hapniku katastroofiks hävitavalt paljudele tolle aja anaeroobsetele organismidele. Vaba hapnik on väga aktiivne keemiline element ja mõjub hävitavalt organismidele, kes pole sellega kohastunud.

Vaata ka

• Käärimine
• Hapnikuhingamine
• Rakuhingamine