Michael Riffaterre

Michael Riffaterre (kodanikunimega Michel Camille Riffaterre; 20. november 1924 Bourganeuf Prantsusmaa – 27. mai 2006 New York USA) oli prantsuse päritolu ameerika kirjanduskriitik ja -teoreetik.[1]

Michael Riffaterre
Sünninimi Michel Camille Riffaterre
Sündinud 20. november 1924
Bourganeuf, Prantsusmaa
Surnud 27. mai 2006
New York, USA
Tegevusala kirjanduskriitik ja -teoreetik

Elulugu muuda

Michael Riffaterre sündis Prantsusmaal 1924. aastal. Ta õppis 1940. aastatel Lyoni ja Pariisi ülikoolis. Seejärel emigreerus ta Ameerika Ühendriikidesse ja kaitses 1955. aastal doktorikraadi New Yorgi Columbia Ülikoolis. Riffaterre õpetas New Yorgi ülikoolis kuni 1964. aastani, mil ta sai õppejõuks Columbia ülikoolis, kus ta õpetas kuni surmani. Ta oli Ameerika Kunstide- ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences) liige ja ajakirja Romanic Review toimetaja. 10 aastat juhtis ta direktorina Dartmouthi kolledži teooria- ja kriitikakooli. Ta avaldas viis raamatut ja ligi sada artiklit erinevates raamatutes ja ajakirjades, kirjutades nii prantsuse kui ka inglise keeles.[2] Ta suri 27. mail 2006.[3]

Põhiideed muuda

Michael Riffaterre sõnul ei toimi tähistaja ja tähistatava suhe luules samamoodi nagu proosas. Luulet analüüsides suhtutakse sageli sõnadesse kui reaalsetesse asjadesse ja teksti kui tegelikkusesse. Et seda vältida, tuleb mõista, mis eristab poeetilist keelt proosakeelest: luuletekst loob tähendussüsteemi, mis tekib kirjeldussüsteemide kasutamisel. Poeetilist keelt eristab proosast selle neologismide eriline staatus.[4]

Riffaterre’i oluline uurimisvaldkond oli intertekstuaalsus. Tema jaoks ei ole “intertekstuaalsus õnnestunud ülejääk, hea mälu või klassikalise hariduse privileeg. See mõiste viitab tõepoolest lugeja mõistuse tegevusele, kuid see on kohustuslik ja vajalik igasuguse teksti dekodeerimiseks. Intertekstuaalsus täiendab tingimata tekstuaalsuse kogemust. See on arusaam, et meie teksti lugemine ei saa olla täielik või rahuldav ilma interteksti läbimiseta, et tekst ei tähista, kui sellel ei ole komplementaarse või vastuolulise intertekstuaalse homoloogi funktsiooni.”[5]

Ta nimetab ka intertekstuaalsuse neli omadust[6]:

  1. Intertekstuaalsus on loodud tekstuaalsuse poolt; s.t ta jätkab teksti piiride taga nende formaalsete tunnuste loomist, mis moodustavad teksti ühtsuse ja mis asendavad üleüldise tähenduse teksti diskreetsete koostisosade (sõnade, fraaside ja lausete) üksteisele järgnevate tähendustega.
  2. Intertekstuaalsus on lingvistiline võrgustik, mis ühendab olemasolevat teksti teiste, juba varem olemasolevate või tuleviku võimalike tekstidega. Ta juhib lugemist.
  3. Intertekstuaalsus dekontekstualiseerib teksti, fokuseerub tema autotelismile ja selle kaudu tema kirjanduslikkusele.
  4. Intertekstuaalsus on suletud ringlus teksti ja interteksti vahel.

Teosed muuda

  • Le Style des Pleiades de Gobineau: Essai d'application d'une methode stylistique (1957)
  • Essais de stylistique structurale (1971)
  • Semiotics of Poetry (1978)
  • La Production du texte (1979)
  • Fictional Truth (1990)

Teosed eesti keeles muuda

  • Michel Riffaterre, “Intertekstuaalsus ja hüpertekstuaalsus” (Akadeemia 1998 / 1)

Viited muuda

  1. "Michael Riffaterre | American literary critic | Britannica". www.britannica.com (inglise). 23. mai 2023. Vaadatud 21. juunil 2023.
  2. "Michael Riffaterre : Biography and Bibliography / Signo - Applied Semiotics Theories". www.signosemio.com. Vaadatud 21. juunil 2023.
  3. Fox, Margalit (5. juuni 2006). "Michael Riffaterre, 81, a Scholar of Literature at Columbia, Is Dead". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 21. juunil 2023.
  4. Riffaterre, Michael (1983). Text production (inglise). New York: Columbia University Press.
  5. Riffaterre, Michael (1984). "Intertextual Representation: On Mimesis as Interpretive Discours". Critical Inquiry. 11 (1): 141–162.
  6. Riffaterre, Michel (1998). "Intertekstuaalsus ja hüpertekstuaalsus". Akadeemia. 10 (1): 162–174.