Ava peamenüü

Metsakuivendus (inglise keeles forest drainage) on kuivendus metsades.

AjaluguRedigeeri

Nii Skandinaavias kui ka Venemaal on metsa kuivendus tootlikkuse suurendamise eesmärgil laialt levinud metsamajandamispraktika, mis sai alguse juba 19. sajandi keskel. Metsanduse jaoks on kogu maailmas kuivendatud ligikaudu 15 miljonit hektarit turba- ja muid märgalasid, millest rohkem kui 90% on kuivendatud Põhjamaades ja Venemaal.[1] Esimesed kraavid Ameerika Ühendriikides rajati juba 18. sajandi keskel.[2]

Metsakuivenduse ajalugu EestisRedigeeri

Eestimaa liigniiske kliima põhjustab maade soostumist, sest aastane sademete hulk ületab aastase aurumise peaaegu kahekordselt. Pikemas perspektiivis on kestev soostumine põhjustanud mullaviljakuse ja puistute kasvu järjepideva vähenemise ning metsade osalise asendumise soodega. Pikka aega kestnud soostumise tulemusel asendusid kunagised liigniisked metsad lõpuks puis- ja lagesoodega, madalsood rabadega.[3]

Esimesed teadaolevad metsakuivenduskraavid kaevati 1920ndatel, sihipäraselt hakati metsakuivendamisega tegelema alates 1940ndatest. Metsakuivendustööde maht saavutas oma haripunkti aastatel 1969-1975, mil kuivendati umbes 150 000 ha metsamaid. Maaparandussüsteemide registri andmetel on Eestis kuivendatud üle 700 000 hektari metsamaad, millest ligi 450 000 hektarit paikneb riigimetsas. Eestis alustati metsamaade kuivendamist juba 19. sajandi keskel. Aastatel 1918–1940 kaevati metsakuivenduskraave käsitsi ca 170–220 km aastas. Enamik nendest kraavidest on kinni kasvanud. Alates 1950. aastast, mil metsa kuivendustööd mehhaniseeriti, suurenes kaevetööde maht ca 8–10 korda. Metskondades on kuivendatud maid üle 0,5 miljoni hektari. Alustatud on kuivenduse teist ringi, amortiseerunud kuivendussüsteemide rekonstrueerimist. Metsateadlase dotsent Mart Sepa andmeil tuleks rekonstrueerida: 1) moraalselt vananenud kuivendussüsteemid, mis on rajatud enne 1960. aastat koostatud algeliste projektide järgi; 2) vanad süsteemid, millele on liidendatud kuivendamist vajavaid uusi maid; 3) vanad süsteemid, kus kraavide kuivendusvõime on vähenenud 70% või rohkem. Soometsade kuivendamisel tuleks lähtuda sellest, et vanadel kraavidel, mille vahekaugus on üle 150 m, oleks vajalik kaevata iga kahe kraavi vahele uus kraav; seda sel juhul, kui mets kraavi ääres on kasvanud paremini kui kraavist kaugemal. Soostunud arumetsades tuleks korrastada teed ja sihiäärsed kraavid. Kuivenduskraavid peavad olema kogu aeg korras. Muidu väheneb puistu juurdekasv, mullaviljakus ja metsast saadav majanduslik tulu ning algab taassoostumine.[3]

VajadusRedigeeri

Enamik maailma metsamaad ehk ca 4030 miljonit hektarit asuvad mägisel või hästi kuivendatud kõrgaladel, kus puudub vajadus kuivenduskraavide järgi. Kuigi on ka miljoneid hektareid halvasti kuivendatud metsamaad, kus liigselt märjad mullad piiravad metsa arengut ja ligipääsu metsamajandamisele, sellised alad vajaksid hädasti metsakuivendussüsteemide kasutuselevõttu.[2]

MõjuRedigeeri

Positiivne mõjuRedigeeri

Metsakuivenduse üheks positiivseks mõjuks võib pidada metsa väärtuse suurenemist. Eesti metsadest kasvab ligi 2/3 liigniiskel mullal. Liigniiske muld aga takistab puistu kasvu, mis omakorda vähendab selle tootlikkust. Metsa soostumisel ei ole enam tagasiteed, kuna lageraba, mis asendab metsa, ei muutu enam kunagi tagasi tootlikuks metsaks. Põhjamaades läbi viidud uuringud (sealhulgas Eestis ja Soomes), on näidanud, et tänu muldade kuivendamisele suureneb ka metsa väärtus. Tänu metsade kuivendamisele on puistu tagavara aastane juurdekasv ühel hektaril raieringi keskmisena olnud kuivendatud sügaval soomullal 2 tihumeetrit suurem ning metsade boniteet on paranenud 1-3 klassi.[4] Metsakuivenduse negatiivne maine on ajast ja arust. Metsakuivendus on just puidutööstuse jaoks väga oluline – puidu tootlikkus on 0,8 miljoni tihumeetri võrra aastas suurenenud (2004. aasta andmete järgi) ning seda kõike tänu kuivendussüsteemidele.[5] Peale tootlikkuse suurenemise aitavad kuivendussüsteemid masinatel tänu paremale ligipääsule võimalikult vähe pinnasekahjustusi tekitada, mis võivad metsa pikaks ajaks jälje maha jätta.[5]

Negatiivne mõjuRedigeeri

Tuleb aga rõhutada, et juba olemasolevaid kraave tuleb hooldada ka peale kuivendusprotsessi näilist lõppu – loodus muutub iga päev ning hooletusse jäetud kraavid on põhjustanud mitmete kaasikute ja kuusikute hukkumise.[5] Seega võib välja tuua kuivendussüsteemide negatiivse külje – lisaks kulukale rajamisele, vajab ta pidevat hooldust, mille puudumisel tuleb metsaomanikul arvestada võimalusega, et ta mets hävib. Teiseks negatiivseks küljeks võime lugeda olukorra, kus kuivenduse käigus kaovad omakorda liigid, kelle ainsaks kasvukohaks on märjad metsad.[6] Metsateed peaks olema planeeritud selleks et vähendada masina poolt tekitatud kahju.[7]

ViitedRedigeeri

  1. Kaisel, M., Kohv, K. (2009). Metsakuivenduse keskkonnamõju. Tartu: Ecoprint. 39.
  2. 2,0 2,1 "Forest Drainage".
  3. 3,0 3,1 "Metsaparandus".
  4. Valk, U. (2006). Metsakasvataja peab soostunud metsa kuivendama. – Eesti Mets. Nr 3, 2006.
  5. 5,0 5,1 5,2 Schults, J. (2004). Metsakraave ei tohi raisku lasta. – Eesti Loodus. Nr 3, 2004.
  6. "Loodussäästlik metsakuivendus eeldab mõtlemist maastikuskaalal".
  7. "Forest Drainage Engineering".