Meteoor

Meteoor (rahvakeeles "langev täht") on Maa atmosfääri sattunud meteoorkeha põhjustatud valgus-, heli-, elektri- jm. nähtuste kompleks. Kui keha põlemise jääk langeb maapinnale, nimetatakse seda meteoriidiks.

Frederic Edwin Church, "1860. aasta meteoor" (1860)

Vananenud kirjanduses on terminit "meteoor" kasutatud mis tahes atmosfäärinähtuse kohta.

Meteoorkeha põlemine kulgeb tihti plahvatuslikult, kuid reegliks seda pidada ei ole õige, sest meteoorkehad on koostiselt ja siseehituselt väga erinevad ning seetõttu kulgeb ka nende põlemine väga erinevalt.

Kui meteoorkeha satub Maa atmosfääri, siis meteoorkeha kuumeneb hõõrdumise tulemusena ja süttib, kui tema temperatuur tõuseb üle süttimispiiri. Põhimõtteliselt võib meteoorkeha Maale jõuda nii, et ta ei süttigi.

Meteoori tekkimiseks on vaja atmosfääri. Nendel taevakehadel, kus atmosfäär praktiliselt puudub, näiteks Kuu peal, meteoore ei esine.

Maale langeb iga päev kümmekond tonni meteoorset ainet.

Meteoori põhjustava meteoorkeha suurus ja kuju

Meteoori põhjustava meteoorkeha massi võib hinnata jälje heleduse järgi. Tavaliselt on selle mass vaid mõni milligramm või veelgi väiksem. Meteoori põhjustava meteoorkeha suurus ulatub tavaliselt liivatera suurusest piljardikuuli suuruseni, kuid võib olla ka palju suurem. Suurimate maapinnale jõudnud meteoorkehade läbimõõt on ulatunud kilomeetritesse. Kindlat tihedust meteoorkehal ei ole, see võib alata 300 kg/m³ ja ulatuda isegi tiheduseni 8000 kg/m³.

Meteoorkeha kiirus on suur, jäädes Päikesesüsteemist pärit meteooridel vahemikku 11...74 km/s. Üksikud väljastpoolt Päikesesüsteemi pärit meteoorid on suurema liikumiskiirusega.

Meteoorivool

Tuntakse umbes kolmkümmet meteoorivoolu, mis tekivad, kui Maa läbib lagunenud komeedi tuuma või saba. Meteoorivoolu nimetatakse ka tähesajuks. Voolu ajal võib tunnis näha 100 – 100 000 meteoori. Voolu aktiivsust mõõdetakse ühes tunnis loendatud meteooride arvu järgi. Aktiivsus on eri aastatel erinev.

Kõik ühte meteoorivoolu kuuluvad meteoorid näivad perspektiivinähtuse tõttu lähtuvat taevasfääri ühest punktist, mida nimetatakse selle voolu radiandiks. Meteoorivoolu nimetus tuleb selle tähtkuju ladinakeelsest nimetusest, kus asub radiant.