Metallism
Metallism on mõiste, mis märgib kontseptsiooni, mille järgi mündi väärtus tuleneb selle metalli ostujõust ja paberraha ostujõud selle tagatiseks oleva väärismetalli ostujõust. Metallistlik rahateooria kasvas välja merkantilismist, mis väärtustas rikkuse kontsentreerimist ning tunnustas rahana vaid seda, mis oli valmistatud väärismetallist. Metallistid tunnustavad raha kaubavahetuse väärtusmõõdu ja kapitali akumulatsiooni vahendina.
Metallismi idee rakendamist edendas Prantsusmaal Jean-Baptiste Colbert (1619–1683), Inglismaal Oliver Cromwell (1599–1658), Venemaal Peeter I (1672–1725), Preisimaal Joseph II (1741–1790) jt.
Ajalugu muuda
Metallismi teoreetilist alust on edendanud valdavalt saksa kultuuriruumist põrinevad teadlased.
Karl Knies (1821–1898), Saksa majandusteadlane andis välja aastatel 1873–1876 kolmeköitelise teose „Geld und Kredit“ ("Raha ja krediit"), mis lähtus metallismi kontseptsioonist ning pidas paberraha mõttetuks nähtuseks.[1]
Georg Friedrich Knapp (1842–1926), Saksa jurist tõi rahasüsteemi alases diskussioonis kasutusse mõiste „metallism“, millega ta märkis hõbedast, kullast vms väärismetallist vermitud münte. Seejuures vastandas ta metallismi chartalismiga (antimetallism), mille järgi vaid territoriaalriigil on monopoolne õigus kehtestada oma raha (valuuta) ja nõuda selles enda poolt kehtestatud maksude tasumist.[2]
Carl Menger (1840–1921), Austria majandusteadlane, Austria majanduskoolkonna esitas teooria, mille järgi raha tekkis siis, kui turu ostjad ja müüjad leppisid vahetuskaubanduse kulude vähendamiseks kokku ühises vahetusprotsessis kasutatavas meediumis. Selle turuväärtus pidi olema sellisel tasemel, et see muutuks "nõutavaks" ehk kergesti tunnustatavaks maksevahendiks. Riigi rolliks on standardiseeritud kuju, vormi, kaalu ja sulamiga müntide vermimine ning selle väärtuse tunnustamine tagatisena. Seejuures ei ole sellise raha turuväärtus jäigalt seotud selle nominaalse väärtusega.[3]
Charles Morgan-Webb (1872–1963), Briti-India riigitegelane, väitis oma raamatus „The Outlook of Gold“, et „Kuld on ainus substants, mis võib rahuldada mingisuguse tulevikus väärtusi garanteeriva vahendi erilist psühholoogilist nõuet. … Kuld on hävimatu. Ta hõlmab korraga ja samaaegselt kahte fenomeni – haruldust ja säilivust -, mis annavad kullale unikaalse rolli ja muudavad ta sobivaks vahendiks väärtuse kogumisel ja tulevaste nõuete rahuldamiseks usaldusväärsel viisil.“ [4]
Joseph Schumpeter (1883–1950), Austria päritolu Ameerika poliitökonomist, eristas „teoreetilist“ ja „tegelikku“ metallismi. Ta liigitas Mengeri arusaama, mille järgi raha tarbimisväärtus on selle päritolu ja olemuse mõistmise seisukohalt hädavajalik, kategooriasse „teoreetiline metallism“. „Praktilise metallismi“ mõiste all pidas ta silmas suveräänse riigi piiramatut võimu luua oma raha (valuutat), kusjuures see võib, kuid ei pea olema tagatud väärismetallist tagatisega. Lõpuks leidis ta, et mõistlikum oleks ikkagi tagatud väärtusega rahatähed.[5]
Viited muuda
- ↑ Karl Houses , Gottfried Eisermann : Knies as a monetary theorist. Carl Knies in his day. Publishing house economy and finance, Düsseldorf 1996, ISBN 3-87881-106-3.
- ↑ von Mises, Ludwig (2009) [1953]. The Theory of Money and Credit. Translated by Batson, Harold Edward (reprint ed.). Auburn, Alabama: Ludwig von Mises Institute. [1]
- ↑ Menger, Carl. On the Origins of Money. 1892. [2]
- ↑ Morgan-Webb, Charles. he Rise and Fall of the Gold Standard. Committee For The Nation. 1934.
- ↑ Schumpeter, Joseph A. (2014). Mann, Fritz Karl (ed.). Treatise on money. Translated by Alvarado, Ruben. Aalten, the Netherlands: Wordbridge Publishing. ISBN 9789076660363.