Chartalism
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2021) |
Chartalism on majandusteaduslik rahateooria, mis väidab, et raha sai alguse valitsuse püüdest suunata riigi majandustegevust. Sellega eristub see klassikalisest majandusteaduse õpetusest, mis väidab, et raha on sündinud spontaanselt vabakaubanduslikus vahetuses tekkinud probleemi lahendina või tehingu käigus tekkinud, võlasuhet märkiva vahendina. [1]
Taust muuda
Georg Friedrich Knapp (1842–1926), saksa riigimajanduse professor, Strasbourgi ülikooli rektor, sõnastas oma riigi rahateooria, mida inglise keeles hakati märkima mõistega chartalism (see mõiste on tuletatud ladinakeelsest sõnast charta, mis märgib piletit või münti, mis käivitab automaadi). [2] Oma raamatus „Staatilche Theorie des Geldes“ (Riigi rahateooria) väitis ta, et „raha pole mitte kaup, vaid seaduse produkt“. Ta leidis, et riik võib emiteerida paberraha ja muuta see seaduse sunnijõudu rakendades kohustuslikuks maksevahendiks, mida kasutades tasutakse riigi maksunõuded. See teooria vastandus tollel ajal domineerinud „metallismile“, mis väitis, et rahaühiku väärtus sõltub väärismetalli kogusest, mis oli selle väärtuse tagatiseks ehk mille vastu oli see raha võimalik vahetada (nn kullastandard). [3]
Constantina Katsar, inglise ajaloolane, on esitanud väite, et nii metallismi kui ka chartalismi idee juured ulatuvad Rooma Impeeriumi aegadesse, Augustuse poolt 1. sajandil pKr-st idapoolsetes provintsides kasutusele võetud rahasüsteemini, mis oli kasutusel 3. sajandi lõpuni.[4]
L. Randall Wray (s 1953), ameerika majandusteadlane, tsiteerib taas kohta Adam Smithi raamatust „Rahvaste rikkusest“: "Vürst, kes peaks kehtestama, et osa tema maksudest tuleks maksta teatud tüüpi paberrahas, võib seeläbi anda sellele paberrahale teatud väärtuse; kuigi selle lõpliku vabastamise ja lunastamise tähtaeg peaks sõltuma täielikult printsi tahtest."[5]
Alfred Mitchell-Innes (1864–1950), briti majandusteadlane, väitis, et raha ei eksisteeri mitte vahetuse vahendina, vaid edasilükatud makse standardina, kusjuures valitsuse raha on võlg, mille valitsus võib maksustamise teel tagasi nõuda. Ta leidis, et „Kui maksukohustus kehtestatakse, siis langeb igale maksukohustuslasele osavastutus võlast, mille valitsus on kehtestanud raha emissiooniga, sõltumata sellest millises vormis see on välja antud (s.t müntide, pangatähtede, sertifikaatide, riigikassa kavandite vm sellisena). Igaüks peab omandama oma osa võlast maksevahendina ja andma selle riigikassale oma seadusliku võla tühistamiseks. Valitsuse võla lunastamine maksukohustuse täitmise teel alusteks valitsuse raha emissiooniõigusele mistahes vormis.[6]
Abba P. Lerner (1903–1982), vene-juudi sünnipäraga ameerika majandusteadlane, sõnastas funktsionaalse sihipärase rahanduse teooria, millega tema arvates oli võimalik saavutada (madal) täistööhõive. Oma artiklis „Raha kui riigi loomus“ väitis ta, et „vastutus inflatsiooni ja majanduskriiside ärahoidmise eest lasub riigil, kuna vaid tema on võimeline looma raha ja maksustama oma alamaid“.[7]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Graeber, David (12 July 2011). Debt: The First 5000 Years. ISBN 978-1-933633-86-2. [1]
- ↑ Knapp, George Friedrich (1924), The State Theory of Money, Macmillan and Company, p. 32
- ↑ Knapp, George Friedrich (1905), Staatilche Theorie des Geldes, Verlag von Duncker & Humblot
- ↑ Constantina Katsari (2011). "Chpt. 7". The Roman Monetary System. Cambridge University Press. ISBN 978-0521769464.
- ↑ Wray, L. Randall (2000), The Neo-Chartalist Approach to Money, UMKC Center for Full Employment and Price Stability. [2]
- ↑ Mitchell-Innes, Alfred (1914). "The Credit Theory of Money". The Banking Law Journal. 31. [3]
- ↑ Lerner, Abba P. (May 1947). "Money as a Creature of the State". The American Economic Review. 37 (2).