Merekindlus

Merekindlus on iseseisev (püsiva garnisoni, relvastuse ja varustusega) mereväe üksus (kindlus), mis valdab kindlusehitiste kogumi mõjuväljas ja üldjuhul rannikul olevat ala ning kasutab seda kogumit (nimetatakse samuti merekindluseks) oma mereväe liikumise, mingi kaitseotstarbe (vastase sõjaväe, sh ka maa- või lennuväe tõrjumise) jaoks või ründe lähtekohana.

Merekindlus on organisatoorne, kuid ei pea olema samas ehituslik tervik.

KirjeldusRedigeeri

Merekindlus on selle mereväe organisatsiooni kindlusehitistega tugevdatud ning ehituslikult ja/või maastikuliselt oluliselt liigendatud kogum. Tugevast ehitusmaterjalist (loodus- või tehiskivimüüritis, betoon, sarrusbetoon) kindlusehitistel põhineb merekindluse vastupanuvõime vastase raskerelvade (peamiselt sõjalaevade suurtükkide) mõjule ning oma garnisoni, relvastuse ja varustuse kaitsmine.

AjaluguRedigeeri

Merekindlused tekkisid 15. sajandil rasketele tulirelvadega sõjapidamise arengu mõjul ning olid tähtsad mereväe paiknemisele (sõjasadam, mereväebaas vms) või liikumisele (väin, laht, jõesuue vms) olulist kohtade kaitsmisel kuni 20. sajandi keskpaigani, kohati ka 21. sajandi alguseni.

Vaata kaRedigeeri