Meregeoloogia

Meregeoloogia on geoloogia haru, mis tegeleb maailmamere põhja ja rannikualade geofüüsikaliste, geokeemiliste, sedimentoloogiliste ja paleontoloogiliste protsesside ja nähtuste uurimisega. Meregeoloogia on tihedalt seotud füüsilise okeanograafia ja laamtektoonikaga.

Ühed olulisimad meregeoloogia uurimisobjektid on ookeanide keskahelikud, kus toimub aktiivne vulkanism ja leidub arvukalt hüdroterme. Ookeanide keskahelikke võib vaadelda hiiglaslike riftivöönditega, kus pidevalt toodetakse uut ookeanilist maakoort ning olemasolev hävib subduktsioonivööndites.

Ajalugu

Meregeoloogia kui teadusharu alguseks peetakse Inglise laeva Challengeri aastatel 1872–1876 tehtud meresetete uurimisi, mis 1891. aastal ka vastavas monograafias avaldati.

Eriti kiiresti hakkas meregeoloogia arenema pärast Teist maailmasõda, mil kasutusele võeti uuemad ja paremad uurimislaevad ja -tehnika. Katalüsaatoriks oli ka mitmete geoloogiliste mereressursside (nafta, maagaas, ravimudad jt) suurem vajadus ja nende varasemast lihtsam kaevandamine eeskätt mitmete puurlaevade kasutuselevõtuga.

Varasemad meregeoloogia praktilised uurimistööd tehti peamiselt mitmesuguste põhjaammutite, pinnasetorude ja muude selliste vahendite abil. Tänapäeval kasutatakse laialdaselt näiteks hüdroakustilisi meetodeid ja mitmesuguseid arvutirakendusi.

Maailmakuulsaid meregeolooge

• Tanya Atwater, USA, geofüüsik, meregeoloog, laamtektoonika spetsialist
• Peter Clift (1966), Suurbritannia, meregeoloog, mussooni teadlane
• Michael John Keen (1935–1991), Kanada meregeoloog
• Marija Kljonova (1898–1976), Venemaa Keisririik, meregeoloog
• Fred Vine (1939), Suurbritannia, meregeoloog, geofüüsik, laamtektoonika pioneer