Meissneri efekt
Meissneri efekt ehk Meißneri efekt on Saksamaa füüsiku Walther Meissneri järgi nimetuse saadud nähtus, mis seisneb selles, et ülijuhist tõrjutakse magnetväli täielikult välja tema üleminekul ülijuhtivasse olekusse.
Efekti avastasid 1933. aastal Saksamaa füüsikud Walther Meissner ja Robert Ochsenfeld, mõõtes magnetvälja ülijuhtivate tinast ja pliist detailide lähedal. Neid detaile jahutati nende ülijuhiks muutumise temperatuurist allapoole ja mõõdeti magnetvälja muutusi. Ülijuhiks muutumise järel kadus kehades magnetväli. Teadlased avastasid selle efekti kaudselt, selle järgi, et väljaspool katsekehi magnetväli tugevnes. Selle katsega näidati esimest korda, et ülijuhid on midagi enamat kui täiuslikud juhid. Meissneri efekt on ülijuhtide unikaalne omadus, mille järgi saab ülijuhte ära tunda.
Meissneri efekti avastamise järel lõid vennad Fritz ja Heinz London ülijuhtivuse fenomenoloogilise teooria. Sinna juurde kuulus efekti matemaatiline selgitus ehk Londoni võrrandid. See selgitas takistuse puudumist ülijuhis ja Meissneri efekti ning võimaldas ülijuhtivuse kohta teha teoreetilisi ennustusi. Kuid see teooria selgitas üksnes eksperimentaalseid tulemusi ega selgitanud seda, mil moel elementaarosakesed ülijuhtivaid omadusi aines põhjustavad. Seda viimast suutis alles 1957. aastal loodud BCS-teooria, mis sai nimetuse oma autorite John Bardeeni, Leon Cooperi ja John Robert Schriefferi järgi.