Mehhatroonika
Mehhatroonika (sõnadest mehhaanika ja elektroonika) on mehaanika, elektroonika ja informaatika sünergeetilisel koostoimel põhinev rakendusteadus.[1]
Algselt ühendas mehhatroonika mehaanikat (eriti elektromehaanikat ja peenmehaanikat) ning elektroonikat. Aja jooksul on aga mehhatroonika hõlvanud lisaks arvutisüsteemid, mikrosüsteemid ja telekommunikatsiooni. Mikro- ja nanoelektroonika võimaldavad viia juhtimistehnika komponenditasemele ja niiviisi luua kompaktseid sõlmi, mis on suutelised ise analüüsima mõõtetulemusi ja samuti toimima süsteemi teistest osadest tuleva info alusel.
Mehhatroonika eesmärk on tehniliste süsteemide funktsionaalsete võimaluste täiustamine ja uutel põhimõtetel töötavate seadmete loomine, kasutades süsteemidesse sisseehitatava tehisintellekti põhimõtteid, nutikaid andureid, täitureid, programmeeritavat elektroonikat ning tänapäeva info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalusi.[2]
Esimest korda mainis mehhatroonikat Jaapani ettevõtte Yaskawa Denki vaneminsener Tetsuro Mori aastal 1969. Rakendusteadusalaks kujunes mehhatroonika 1980. aastail seoses tööstusrobotite servoajamite väljatöötamisega.
Mehhatroonikaharidus Eestis muuda
- Eesti Maaülikool – rakenduskõrgharidusõpe (tehnotroonika)
- Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus – kutsekeskharidusõpe
- Tallinna Polütehnikum – kutsekeskharidusõpe, kutseõpe gümnaasiumi baasil
- Tallinna Tehnikaülikool, mehhatroonikainstituut – kõrgharidusõpe
- Tallinna Tööstushariduskeskus – kutsekeskharidusõpe, kutseõpe gümnaasiumihariduse baasil
- Tartu Rakenduslik Kolledž – kutsekeskharidusõpe
- Võrumaa Kutsehariduskeskus – kutsekeskharidusõpe, kutseõpe gümnaasiumihariduse baasil
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Mehhatroonika (EE)". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2017. Vaadatud 6. veebruaril 2017.
- ↑ TTÜ – Magistriõpe – Mechatronics
