Meeleolu ja keskkond

Meeleolu ja keskkond (inglise keeles set and setting) avab konteksti psühhoaktiivsete ainete ja eriti psühhedeelikumide tarvitamise kogemuse kohta: see hõlmab inimese meeleolu enne tarvitamist ja keskkonda tarvitamise ajal. Need on eriti olulised psühhedeelsete ja hallutsinogeensete kogemuste korral. Selle termini autor on Norman Zinberg ja seda hakkasid laialt kasutama teadlased, kes uurivad psühhedeelsete ainete kasutamist psühhoteraapias.[1]

"Meeleolu" on selline inimese vaimne seisund nagu tuju, mõtted või ootused, mis kõik mõjutavad tarvitamise kogemust. "Keskkond" on nii füüsiline kui ka sotsiaalne keskkond ehk käsitleb seda, kus ja kellega tarvitatakse. Sotsiaalsed tugigrupid on osutunud eriti oluliseks osaks psühhedeelse kogemuse kujunemisel.[2] Nad oskavad kontrollida ja juhendada psühhedeelse kogemuse suunda, nii teadvuslikku kui ka alateadvuslikku. Stress, hirm või ka vastumeelne keskkond võivad viia ebameeldiva kogemuseni. Kuid vastupidi: lõõgastunud, uudishimulik ja avatud inimene soojas, mugavas ja turvalises keskkonnas, kogeb märksa tõenäolisemalt meeldivat psühhedeelset kogemust.

Timothy Leary tegi 1966. aastal sarja eksperimente dimetüültrüptamiiniga (DMT) kontrollitud tingimustes (meeleolu ja keskkond). Eesmärgiks oli uurida, kas DMT, mida tol ajal peeti vägivalda tekitavaks narkootikumiks, võib tekitada meeldiva kogemuse toetava meeleolu ja keskkonna korral. Selgus, et võib küll.[3]

Viited muuda

  1. Shewan, D., Dalgarno, P. and Reith, G. (2000) "Perceived risk and risk reduction among ecstasy users: the role of drug, set, and setting" in International Journal of Drug Policy, Vol. 10, pp. 431–453
  2. Rosegrant, J. (1976) "The Impact of Set and Setting on Religious Experience in Nature" in Journal for the Scientific Study of Religion, Vol. 15, No. 4, pp. 301–310
  3. Leary, T. (1966) "Programmed Communication During Experiences With DMT" first appearing in The Psychedelic Review, Issue 8, 1966.