Mazstraupe vasallilinnus

 See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Mazstraupe mõis. Lielstraupe mõisa ja lossi kohta vaata artikleid Lielstraupe mõis ja Lielstraupe loss.

Kaart

Väike-Raupa (ka Väike-Roopa, läti Mazstraupe, saksa Klein-Roop[1]) vasallilinnus oli Riia Peapiiskopkonna liivlaste asualadel paiknenud vasallilinnus, mis asub Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, otsejoones 23 km kaugusel Lemsalust (Limbaži), 35 km kaugusel Volmarist (Valmiera), 20 km kaugusel Võnnust (Cēsis) ja 20 km kaugusel Toreidast (Turaida), Pārgauja piirkonnas (Pārgaujas novads), Brasla (Raupa, Bressel, Rosenbecke) jõe paremkaldal, Straupe alevikus.[2] Straupe jääb 5 km edelasse Võnnu–Lemsalu ja Volmari–Sigulda maanteeristist. Linnuse peahoone asetseb Raupa jõelooke "väliskurvi" kaldast 60 m põhja pool jõesilla lähedal vana Lēdurga maantee alguses.[3] Linnuseala jääb u 55 m kõrgusele üle merepinna.

Vaade kirdest Väike-Raupa vasallilinnusele 2000. aasta novembris. Esiplaanil kunagise idatiiva säilinud lõunapoolne korpus. Vastu põhjapoolset seina kõrgus 1938. aastani peaväravatorn ja põhjapoolne korpus, mis siis lammutati.
Vaade idakagust 1795. a.

Linnusevaldus oli välja läänistatud peapiiskopkonna Rosenite aadlisuguvõsale ja see pidi kaitsma peapiiskopi liivlaste alade Lemsalu residentsi kagu ja idaküljest, esmajoones Võnnu ja Sigulda suunast tuleva vaenlase eest (Liivi Ordu pealinnus Võnnu asetses kõigest 20 km kaugusel). Ordualade nn Koiva koridori suurlinnuste (Volmari, Võnnu ja Sigulda) vastu oli Riia Peapiiskopkonnal väiksematest vasallilinnustest (Suur-Raupa, Väike-Raupa, Rozbeki, Vainiži ja Augstroze) koosnev kaitseliin.[4]

Muinasajal kuulus Sigulda koivaliivlaste Idumea (liivi Vidumaa, eesti Idumaa) väikemaakonda või kihelkonda ja oli selle keskuseks. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari maakonna Straupe kihelkonnas (Kirchspiel Roop).[5]

Liivimaa Rosenite aadliperekonna vapp

Nimekujud

muuda
  • 1206 - ecclesia super Ropam[6]
  • 1221 - de Raupena[7]
  • Roop
  • Rope
  • Ropa

Ajalugu

muuda
 
Vaade linnusele kagust 1792, Brotze kogu, Friedrich Georg von Lieven
 
Linnus üle Raupa jõe lõunakagust, 1795

1206. aasta sügisel ristis Riiast piiskop Albert von Buxhövdeni väljasaadetud preester Daniel liivlaste Vidumaa (Idumea) kihelkonna, ehitas Raupa (Brasla) jõe äärde kiriku ja jäi sinna jumalasõna jutlustama.[8]

1207 jaotati sakslaste vallutatud liivlaste ja lätlaste alad Riia piiskopi, tema vasallide ja orduvendade vahel kolmeks. Piiskop Albert sai Koiva (Treyden, Aa) jõe paremkalda alad, sealhulgas ka Vidumaa kihelkonna. Foogtiks määras ta sinna oma vanema venna Dietrichi (Theodericus).[9] See oli üks varasemaid läänivaldusi Vana-Liivimaal. Jõe ja lääniomandi kohanimest Raupa sai alguse üks suurtest aadlisuguvõsadest – von der Ropp. 1221 on Ropaži (Rodenpois) järve sillaehitusega seoses mainitud ka Raupa Dietrichit (Theodoricus de Raupena).

1263 rajati baltisaksa ajaloolaste andmetel Fabian von Roseni poolt Suur-Raupa vasallilinnus. Sinna vastu olevat ehitatud Johann von Roseni poolt Väike-Raupa linnus.[10] Ehitusaeg kahjuks ei selgu.

1378 vahetas Hennike von Rosen, Wollmari poeg talle Koknese (Kokenhusen) linna lähedal kuuluva Lobeni (ka Janezeemi) valla peapiiskop Johann IV von Zinteniga viimasele Raupa linna all kuuluvate Koyselli ja Roywelesi (ka Raulitz) külade vastu.[11] Tõenäoliselt alustati uutele läänimaadele mõisakeskusena ka linnuse ehitamist.

1408, 14. juunil Kersten von Roseni väljaantud dokumendis on allakirjutamiskohana märgitud väikest mõisat Raupa linna külje all või siis lihtsalt Väike-Raupa mõisat (in dem lutliken hove bi Rope)[12]. Ajaloolased Karl von Löwis of Menar (1922), Arved Švabe (1940) ja Indrikis Šterns (1997) oletavad, et jutt käib Väike-Raupa linnusest.[13]

1523 kinkis Kersten von Rosen linnuse omandusse kuulunud Arendsbergi ehk Weiptmoise ja Orgula ehk Rebindershofi või Kebenershofi mõisad truu teenistuse eest Johann ja Tönnis von der Weiptele. XVII sajandi lõpuks tulid need mõisad Väike-Raupa alla tagasi.

1554 oli Väike-Raupa omanik Johann von Rosen. Sinna juurde kuulusid ka Raiskumi ja Kuhdumi mõisad.

1601. aasta rootslaste revisjoni andmetel oli linnuse omanik Johann von Rosen.[13]

Ehitus

muuda

Algselt oli tegemist ristkülikukujulise tornlinnusega, millele hiljem põhja ja lõunaküljele ehitati juurde majalinnuse tiivad ja müüriga suletud õu.

Tuulse uurimus

muuda

Nagu Suure-Raupagi puhul, nii ka siin moodustas linnusest peamise osa torn, mis oli aga samaaegselt kasutusel ka väravatornina: alumisel korrusel oli ehitis varustatud suure väravaga, mille hoolikalt tahutud kaared võivad pärineda umbkaudu aastast 1400. Torni ülemine korrus oli määratud eluruumiks rahututel aegadel, igapäevased eluruumid ja majandushooned asusid kivimüüriga ümbritsetud õuel. Ka igal pool mujal Vana-Liivimaal levis samaaegselt see tornitüüp. Vahetuks eeskujuks olid neile linnade võimsad väravatornid, kui XIV sajandi teisel poolel nende ehitamist alustatakse. Väike-Raupa jaoks on hea võrdlev näide 1380. aastal Tallinnas püstitatud väravatorn Pikal Jalal (Lange Domberg), samas võis taolisi torne leida ka Riia ja teiste läti alade linnade tollastest kindlustussüsteemidest. Väike-Raupa linnusel oli torn säilinud võrdlemisi hästi kuni 1938. aastani, mil see lammutati.[14]

Praegune seisukord

muuda

Linnusest on alles peahoone kagunurk ja lõunapoolne osa idatiivast kuni 1938. aastal lammutatud peaväravatorni asukohani.

Viited

muuda
  1. EKI KNAB
  2. Läti kaart
  3. Raupa kaart
  4. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 432
  5. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief - und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1796, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigische Kreis, No. III
  6. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk 68
  7. Saksa elulood[alaline kõdulink]
  8. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk 69]
  9. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk 145
  10. Hagemeisters Geschichte, lk. 93
  11. Hagemeisters Geschichte, lk. 95
  12. UB VI, ürik nr 2975, lk 357
  13. 13,0 13,1 Rimša castle
  14. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 111, 112