Ava peamenüü

Mary II (30. aprill 166228. detsember 1694) oli Inglismaa ja Šotimaa kuninganna aastatel 1689–1694. Mary oli katoliiklasest James II ning tema esimese naise Anne Hyde’i tütar, Mary ise oli protestant. Suure osa võimust loovutas ta siiski abikaasa William III-le, kuid kui kuningas oli pikkadel sõjaretkedel, näitas Mary end võimeka ja autoriteetse valitsejana. Pärast Mary surma jäi William III endiselt kuningaks.[1]

Mary II
Mary II
Inglismaa kuninganna
Ametiaeg
13. veebruar 1689 – 28. detsember 1694
Eelnev James II
Järgnev William III
Isikuandmed
Sünniaeg 30. aprill 1662
Sünnikoht London, Inglismaa
Surmaaeg 28. detsember 1694 (32-aastaselt)
Surmakoht London, Inglismaa

NoorpõlvRedigeeri

Mary sündis 30. aprillil 1662. aastal St. Jamesi palees oma vanemate esimese lapsena. See jättis ta troonipärimise järjekorras teiseks oma isa James II järel. Maryl oli ka noorem õde Anne, ülejäänud 6 last surid väga noores eas. Inglismaad valitses siis tema onu Charles II. Kuna Charlesil lapsi ei olnud, sai tema surma järel troonile William II. Mary ja Anne veetsid suure osa oma lapsepõlvest Richmondi palees nende koduõpetaja seltsis, vanemad ja sugulased külastasid neid harva. Maryt õpetasid koduõpetajad, kõigele lisaks õpetati teda ka tantsima ja joonistama, prantsuse keelt rääkima ja ka usuõpetus oli õpingute lahutamatu osa. Mary ja Anne’i ema suri 1671. aastal ning William II abiellus uuesti 1673. aastal Mary Beatrice d'Este’iga. Mary oli sunnitud tema vastuseisust hoolimata abielluma 1677. aastal William III-ga, kes oli Hollandis Oranje vürst.[2]

AbieluRedigeeri

Mary ja William asusid elama Hollandisse. Mary meeldiv iseloom tegi ta hollandlaste seas väga populaarseks, abielu oli heaks kiidetud ka brittide seas. Kuna William oli tihti sõjaretkede tõttu pikalt kodust ära, peeti teda Mary suhtes veidi hoolimatuks. Nad jõudsid vaid paar kuud abielus olla, kui Mary rasedaks jäi. Külaskäigul kindlustatud Breda linna oli Maryl nurisünnitus, millel olid nii suured tüsistused, et Mary ei saanud enam kunagi lapsi. See võis olla üks tema kurva meele põhjustest terve tema elu vältel.[3]

Edasine eluRedigeeri

1685. aastal suri Mary onu Charles II ning trooni päris Mary isa James II. Tema katoliiklik poliitika tõi kaasa põhiseadusliku kriisi. Ta andis katoliiklastele usuvabaduse ning peatas parlamendi aktid kuningliku dekreediga. See muutis kuningas Jamesi väga ebapopulaarseks poliitikute seas ja nad hakkasid hoidma Mary ja Williami poole. Kuningas Jamesi poja James Francis Edwardi sünd tõi kaasa uue mure: protestandid kartsid, et sellega läheb troon järgmisele katoliiklasele, lisaks spekuleeriti, et kas kuninga ja kuninganna poeg on ikka nende oma laps, äkki on ta vaid trooni kindlustamiseks katoliiklastele kasulik.[4]

RevolutsioonRedigeeri

Jamesi vastased kutsusid 1686. aasta alguses Mary ja Williami koos oma vägedega Inglismaale, et kukutada James II. William oli algul sellele vastu, sest ta kartis, et Maryst saab siis temast võimsam valitseja, kuid Mary kinnitas, et nad hakkavad valitsema koos ning ta allub täielikult Williamile.

William ja tema sõjavägi jõudsid Inglismaale 1688. aasta novembris. William esitas deklaratsiooni, milles väitis, et kuninga poeg ei ole tegelikult tema poeg ning on ainult trooni kindlustamiseks vajalik. James, kartes lüüa saada, lahkus Prantsusmaale ja jäi sinna elama kuni surmani.

Mary oli õigusjärgne Inglismaa kuninganna, kuid ta ei soovinud ainuvõimu ning samas ei tahtnud ka William olla vaid kuninganna konsultant. Williami toetajad kinnitasid, et mehel ei kõlba olla vähem võimukas, kui on tema naine. Briti impeeriumi valitseja olukorra keerukus lõppes 13. veebruaril 1689, kui parlament võttis vastu “Õiguste deklaratsiooni”, mille kohaselt pakkus parlament Williamile ja Maryle ühist võimu. See oli teine kord Inglismaa ajaloos, kui riigi eesotsas oli kaks monarhi, vahe oli veel selles, et nüüd jäi William valitsema isegi pärast Mary surma. 11. aprillil 1689 krooniti nad monarhideks Westminster Abbeys. Kuu hiljem said nad ka Šotimaa valitsejateks.

Uus kuninganna ja kuningas võtsid vastu õigusaktid, et selline kriis enam korduda ei saaks. 1689. aasta “Õiguste deklaratsioon” piiras suverääni võimu, kinnitas taas parlamendi nõuet maksude ja õigusaktide kontrollimiseks ning tagas kaitse Jamesi ja teiste Stuartite võimu kuritarvitamisel tekkinud kahju eest. Katoliiklased jäeti valitsemisest täiesti kõrvale, protestantidele anti usuvabadus, kuid katoliiklastele mitte.

1690-1691 oli William oma vägedega Iirimaal. Selle ajal võttis Mary kogu poliitilise võimu enda kätte ja sai sellega väga hästi hakkama, ta näitas end kindlakäelise valitsejana. Ta andis näiteks ülesandeks vahistada tema onu John Hyde, kes korraldas Mary vastu suunatud vandenõud.

Samal ajal oli Mary ka sügavalt usklik ja palvetas kaks korda päevas ja osales aktiivselt kiriku tegemistes.[5]

Olulisus ajaloosRedigeeri

Mary II valitsemise ajal võeti vastu “Õiguste deklaratsioon”, mis piiras monarhide võimu. Enam ei saanud monarh vaidlustada või muuta parlamendi otsuseid ilma selle nõusolekuta. Ei saanud kehtestada makse ilma parlamendi otsuseta ega sekkuda parlamendi valimistesse, ei saanud karistada ega keelustada protestante ning nad võisid edaspidi ka relvi omada.

Viimased aastadRedigeeri

Mary populaarsus aina kasvas, kuid ta siiski muretses oma kõrvale tõrjutud isa pärast. Mary II suri rõugetesse 28. detsembril 1694, jättes William III üksi valitsema. William oli Mary surmast masenduses. Kuna Maryl ja Williamil lapsi polnud, püstitas Mary õde Anne küsimuse, et kuidas oleks võimalik jätta troon protestantide kätte. Troonipärijaks nimetati Iisraelist pärit printsess Sophia ja tema järeltulijad.[6][7]

ViitedRedigeeri