Maria Stuarda

"Maria Stuarda" on Gaetano Donizetti ooper (tragedia lirica) kahes vaatuses Giuseppe Bardari libretole Andrea Maffei tõlgitud (1830) Friedrich von Schilleri tragöödia "Maria Stuart" (1800) järgi.

Esmaettekanne toimus 30. detsembril 1835 Milano Teatro alla Scalas.

Rollide esmaesitajad

• Maria Malibran (Maria)
• Pietro Novelli (Guglielmo Cecil)
• Giacinta Puzzi Tosi (Elisabetta)
• Domenico Reina (Roberto Leicester)
• Teresa Moja (Anna Kennedy)
• Ignazio Marini (Giorgio Talbot)

Dirigeeris Eugenio Cavallini.

Ajalugu

Sellel ooperil oli sisuliselt kaks esietendust. Ooper oli lepingu järgi kirjutatud Napoli San Carlo teatrile. Maestro pidas peaosas silmas oma lemmiksoprani Giuseppina Ronzi de Begnist. Ronzi De Begnis pidi esitama kuninganna Elizabethi ja Anna Del Serre Maria rolli. Ühel proovil juhtus kahe konkureeriva primadonna vahel intsident, mida ajakirjandus skandaaliks nimetas.

Ooperi teises vaatuses pöördub Maria kuninganna Elizabethi poole sõnadega: „Figlia impura di Bolena, parli tu di disonore? Meretrice indegna e oscena, in te cada il mio rossore. Profanato è il soglio inglese, vil bastarda, dal tuo piè!” Tõlge Googli järgi: „Boleyni ebapuhas tütar, kas sa räägid ebaausast? Vääritu ja rõve h..r, ma punastan su pärast. Inglise trooni rüvetavad su jalad, alatu pätt!" Proovis lausus Anna Del Serre neid ridu sellise kirega, et Ronzi Di Begnis võttis neid isikliku solvanguna. Ta tormas Del Serrele kallale, rebis teda juustest, tagus rusikatega rinda ja näkku ning hammustas. Del Serre ei jäänud vastamisega võlgu ning lahti rullus tõeline kisma. Ajakirjanduse väitel lõppes lööma Ronzi de Begnisi võiduga ning minestanud Del Serret tuli turgutada. Peagi proov jätkus ja mõlemad laulsid väga heal tasemel edasi.

Pärast peaproovi keelas Napoli kuningas ootamatult ooperi ettekanded. Üks põhjus olnud, et tema kuninganna Maria Christina oli Mary Stuarti (Maria Stuarda) otsene järeltulija. Kuningale ei sobinud, et tekstis nimetas üks kuninganna teist alatuks pätiks ja see käis ka valitseva Napoli moraali vastu. Donizetti reageeris operatiivselt, pakkudes pisut rohkem kui kahe nädala pärast välja teise teema ja teised nimed (Giovanna Gray Lady Jane Gray järgi). Kuid seegi ettepanek lükati tagasi.

Donizetti võttis siis ette radikaalsemad sammud. Ta asus partituuri suuri osasid ümber tegema ning võttis tööle uue libretistina Pietro Salatino. Sündis teistsuguse sisuga teos. Donizetti komponeeris uued retsitatiivid ning tegi muid väiksemaid muudatusi. See variant sai nimeks "Buondelmonte", mis oli viide Dante „Jumaliku komöödia” paradiisis esinevale tegelasele. Vahetati välja osaliste nimed, muudeti faabulat, tegevuskohta ja aega, lisati uusi teisejärgulisi tegelasi. Donizetti komponeeris ka uued retsitatiivid. "Buondelmonte" oli esmaettekandel 18. oktoobril 1834 Napolis. Esietendus sai publikult külma vastuvõtu. Mängiti kuus korda ja siis ei mängitud enam kuskil. Tänapäeval on olnud mõnel harval korral kontsertettekandel, kuid seda pole enam laval esitatud.

Kuulsa soprani Maria Malibrani eestkostel ja temaga nimirollis plaaniti originaalne "Maria Stuarda" esitada 28. detsembril 1835 Milanos La Scalas. Donizetti kohendas Malibrani jaoks muusikat, täiustas retsitatiivide ja laiendas stseene. Lisaks kirjutas ta uue avamängu. Tsensor kiitis libreto heaks, sest mõningaid sõnastusi tekstis oli pehmendatud. Lõpuks lükati avaõhtu Malibrani halva enesetunde tõttu paar päeva edasi. Kui esiettekanne 30. detsembril toimus, oli tõsiasi, et mõlemad peaosa lauljad olid kehvas vormis ning hääl ei kandnud välja. Donizetti nimetas esietendust „valulikuks algusest lõpuni”. Tsensorile ei olnud aga meeldinud ühe loo sõnad vil bastarda („alatu värdjas") ja nõudis asendamist donna vile („alatu naine”) vastu. Malibran lükkas tagasi tsensori nõude ja laulis järgmistes edukates etendustes ikkagi originaalsõnu. Kuid Milano tsensor jäi peale ja nõudis kategooriliselt seatud tingimuste täitmist. See pahandas Malibrani ja ta loobus ooperis osalemast, mis tähendas teose ettekannete lõppemist. Autorid mõistes, et Itaalia tsensoritega võidelda käib üle jõu ja planeerisid ooperi üleviimist Londonisse. Malibrani surm 28-aastaselt 1836. aastal tühistas ka Londoni projekti.

Maria Stuardat lavastati kärbitud versioonidena vähem või rohkem edukalt Reggio Emilias (1837), Modenas (1837), Ferraras (1839) ja Maltal (1839). 1840. aastal esitati Firenzes, Anconas, Veneetsias ja Madridis, siis Bolognas (1841) ja Portos (1842). 1843.aastal järgnesid lavastused Granadas, Málagal, Barcelonas, veelkord Veneetsias ja Padovas, siis Lissabonis (1844) ja Pesaros (1844–45). Ooper ei leidnud teed Viini, Londonisse ja Pariisi. Napolis oli ooper laval veel 1865. aastal. Seejärel kadus teos teatrite mängukavast. Originaalversiooni ettekandmisel valitses koguni 130 aastat vaikus.

Ooperi 20. sajandi taaselustamine lühendatud ja redigeeritud variandi järgi, sest originaalpartituur oli kadunud, toimus 1958. aastal Bergamos. 16. novembril 1964 kanti teos kontsertvormis ette New Yorgi Carnegie Hallis . Lavalised ettekanded olid Londonis (1966), Firenzes (1967) ja New Yorgis (1971).

1986. aastal leidis Rootsi muusikateadlane Anders Wiklund Stockholmi Muusikakultuuri Edendamise Fondi (Stiftelsen Musikkulturens Främjande) arhiivist Donizetti "Maria Stuarda" partituuri. Seejärel on Donizetti originaalvariant olnud ettekandmisel erinevates Euroopa ja Põhja-Ameerika teatrites. 2005. aastal esitas Inglise Touring Opera teost paljudes Inglismaa linnades. Lavastus, mida mängiti, ei olnud küll enam rivaalitsevate kuningannade mõõduvõtmine, kus Elisabeth on kättemaksuhimuline koletis ja Mary õilis ohver, vaid mõlemad kuningannad olid kodusaare laval traagilised ja keerulise iseloomuga tegelased. Dallase ooper esitas aastatel 2009–2012 kõik kolm Donizetti „kuninganna” ooperit USA-s tsüklina. Sama tegi Cardiffi Walesi rahvusooper 2013. aastal Suurbritannias. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2011 kuni 31. detsembrini 2013. aastal oli kuningannade teost esitatud 86 etendust 18 lavastusest 16 linnas.

Tartu teater Vanemuine kandis ooperi ette 2011/12. aasta hooajal.

"Maria Stuarda" helisalvestised pärinevad aastatest 1967, 1971, 1974, 1982, 1989, 2001, 2007, 2008 ja 2015.

Saverio Mercadante on samale süžeele komponeerinud ooperi "Maria Stuarda regina di Scozia", mis esietendus 29. mail 1821 Bologna Teatro Comunales.

Rollid

• Maria Stuarda (sopran) – Šotimaa kuninganna
• Elisabetta (sopran või metsosopran) – Inglismaa kuninganna
• Roberto Leicester (tenor) – Leicesteri krahv
• Giorgio Talbot (bass-bariton) – Shrewsbury krahv
• Guglielmo Cecil (bass) – lord, riigikantsler
• Anna Kennedy (metsosopran) – Maria kaaslane

Süžee

Tegevus toimub 1587. aastal Londoni Westminsteri lossis ja Fotheringhays kindluses. Õukond ootab kuninganna Elisabettalt (Elizabeth I) otsust, kas ta abiellub Prantsusmaa kuningaga või mitte. Ent kuninganna armastab Leicesteri krahvi, kes omakorda on armunud vangistatud Šotimaa kuningannasse Maria Stuardasse (Mary Stuart). Vangivalvur krahv George Talbot, kellele Maria sümpatiseerib, tuletab kuningannale meelde, et vanglas viibiva Šotimaa kuninganna saatus tuleb otsustada. Lordkantsler Cecil nõuab Mariale surmaotsust, kuid valitsejanna ei taha otsustada. Talbot soovitab Mariale halastada ja korraldada õiglane kohtumõistmine, ehkki teab, et kahe võimuka naise vahel valitseb vaen. Nad on võistelnud nii Inglismaa trooni kui ka krahv Leicesteri südame pärast. Elisabetta ulatab saabunud krahv Leicesterile sõrmuse, mille too peab viima Prantsusmaa kuningale märgiks, et abieluettepanek on vastu võetud. Talbot on kohtunud Mariaga ning näitab Leicesterile Maria kirja ja portreed. Maria soovib kohtuda kuninganna Elisabettaga, et nõutada luba lahkumiseks Inglismaalt Prantsusmaale. Krahv lubab Talbotile teha omalt poolt kõik, et vang vabastataks. Meeste kohtumisele satub peale Elisabetta, kes sunnib Leicesteri talle jutuajamise sisu avaldama ja kirja üle andma. Krahv soovitab Elisabettal Mariaga kohtuda. Leicester kohtub Mariaga ja soovitab tal paluda Elisabettalt armu. Jahiretkel viibiv kuninganna põikab läbi vanglast ja kohtubki Mariaga. Maria palub talt armu, kuid Elisabetta süüdistab ja alandab teda. Seepeale Maria tõuseb kuninganna jalge eest, kuhu oli armu paludes langenud, ning asub kuningannat rängalt ja avalikult süüdistama ning hukka mõistma. Ta nimetab Elisabettat nurjatuks lurjuseks. Sellega on Maria saatus otsustatud ning Leicesteri eestkoste ei anna enam mingeid tulemusi. Eli¬sabetta määrab oma nõuniku Cecili õhutusel Šoti kuninganna surma ja nimetab Leicesteri hukkamise tunnistajaks. Maria palub enne hukkamist halastust oma hingele ning andestust rivaalile. Ta pöördub rahva poole, kutsudes neid palvusele ja soovitades sõlmida rahu Inglismaaga. Maria viiakse pärast palvust oma amme Anna saatel hukkamispaigale. Leicester vaatab giljotineerimist pealt.

Muusikalood

• Talboti ja Leicesteri duett „Ah, rimiro il bel sembiante”
• Elisabetta ja Leicesteri duett „Era d'amor l'immagine”
• Maria ja Leicesteri duett „Da tutti abbandonata”
• Cecili, Elisabetta ja Leicesteri tertsett „Vanne, indegno”
• Talboti ja Maria duett „Quando di luce rosea”
• Anna, Maria, Cecili, Talboti ja Leicesteri ansambel kooriga „Deh, tu di un'umile preghiera”
• Elisabetta kavatiin „Quando all'ara scorgemi”
• Roberto ja Elisabetta duett „Era d'amor l'immagine”
• Maria kavatiin „O nube, che lieve...nella pace del mesto riposo”
• Elisabetta ja Maria vastasseisu stseen „Morta al mondo...”
• Maria kabaletta „Ah se un giorno da queste ritorte”

Allikad

• William Ashbrook. Donizetti and His Operas. Cambridge University Press, 1982
• Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• DECCA. Donizetti Maria Stuarda CD, London, 1990