See artikkel räägib elektritehnika mõistest; kosmoseaparaadi kohta vaata artiklit Maandur (kosmoseaparaat)

Maandur kui maanduspaigaldise osa koosneb ühest või mitmest kokkuühendatud elektroodist (näiteks isolatsioonita metallvardast või -latist), mille pinna kaudu luuakse elektriline kontakt pinnasega. Maanduselektroodid võivad paikneda maa sees püstselt (vardad) või rõhtsalt (latid, metallvõrk). Maandur võib asetseda ka betoonis (näiteks vundamendimaandur).

Varrasmaandur koos maandusjuhiga
Kõrgepingeliini maandus

Maanduselektroodide materjaliks on enamasti tsingitud teras, kuid ka roostevaba teras ja vask.

Kirjeldatud tehismaandurite kõrval kasutatakse ka loomulikke maandureid. Nendeks on pinnasega ühenduses olevad elektrit juhtivad ehitise osad, eelkõige betooni terassarrus. Varem on kasutatud ka veetorustikku, kuid võimalike isoleervahemike tõttu ei taga need kindlat ühendust (tänapäeval polegi veetorud enam metallist).

Maanduri peamine kvaliteedinäitaja on tema maandustakistus, mis peab olema võimalikult väike. Maandustakistuse määrab peamiselt maanduri valgumistakistus, kuna maanduri enda takistus on väga väike. Valgumistakistus oleneb pinnase eritakistusest ja see omakorda pinnase liigist ja niiskusest.

Ühe varrasmaanduri valgumistakistuse ligikaudne väärtus on arvutatav valemiga

kus on pinnase eritakistus, elektroodi pikkus, elektroodi läbimõõt ja on maapinna niiskusest sõltuv tegur.

Kui maandur koosneb rööbiti õhendatud elektroodist, siis valgumistakistus

kus on ühe maandusvarda valgumistakistus ja on kasutustegur.

Traatvõrgust maanduselektroodi valgumistakistus

kus on võrgu pindala.

Vaata ka

muuda