Ava peamenüü

Mõõganeelaja Alfredo

Mõõganeelaja Alfredo (rootsi keeles Svärdslukaren Alfredo) on tegelane Astrid Lindgreni raamatus "Rasmus, Pontus ja Lontu".

Välimuselt on ta jõuline mees mustade vurrude ja mustade krussis juustega, mis annavad talle võõrapärase ilme. Tal on punetav nägu ning tugev keha, mis tekitab tunde "nagu poleks ta kunagi elus söönud midagi vähem raudset kui mõõgad". Ta on temperamentne ega pea pikka viha, mürisev naer vaheldub pahameelehoogudega. Väidetavalt on ta mõõganeelajana esinenud kõigis Euroopa pealinnades. Tal on kaasaks jupsakas naine nimega Berta ning koos sõbra Ernstiga panevad nad toime hõbedavarguse.

Alfredo räägib rootsi keelt vigaselt, kuid täiesti arusaadavalt. Talle meeldib nalja visata ning ta hindab oma nalju kõrgelt. Näiteks mõõkade neelamise õppimise kohta seletab ta, et tuleb peale hakata kui veel väike oled ja neelata nööpnõelu. Alfredo sõnul olid ta ema ja "kõik tema kolm isa" hobuseparistajad. Alfreo naudib kohvi ja õlle joomist ning jutuvestmist ning vihkab jala käimist.

TsitaateRedigeeri

"Pea oma saatuslik suu, Berta! Usaldus on küll hea, aga tinaplommid on paremad, ütles minu veike mamma alati."

"Teie lubate! Ja teie olete nii lahked, et peate sõna ka. Erge unustage, et aususega jõuab kõige kaugemale, ütles minu veike mamma alati!"

"Veikesed poisid peavad olema rõemsad, seda ütles minu armas mamma alati, jummal hoidku küll, kuidas ta mind suges, kui mina ei tahtnud rõemus olla!"

""Sina pead alati tõtt ütlema, veike Alfredo," reekis minu mamma ikka. "Ainult politseile pead sa luiskama, niipalju kui jeksad…""

"Kui sinul on õnne ja kui sina kunagi ei jeta maha sõrmejälgi, võid kaugele jõuda, seda ütles minu veike mamma alati."

"Lubadused on head küllalt, aga üks korralik lukk peab paremini, ütles minu armas mamma alati."

"Era ole nii vihane vana Alfredo peale. Alfredo armastab lapsi, et leheb või lolliks. Vaadake ainult siia, mis asja ma teile kaasa tõin, et te nelga ei sureks, veikesed sulipoisi."

"Nojah, kui sa oled vahistatud, siis sa oled vahistatud, seda ütles minu armas mamma alati."

"Fantaasia tiivad on selle jaoks olemas, et neid pruukida."

Alfredo loodRedigeeri

"Ei, teil oleks pidanud olema niisukene mamma nagu minu armas mamma, tema juba oskas lapsi kasvatada. Tal olid veikesed raudkõvad rusikad, need muudkui vuhisesid kõigi tema kaheksateistkümne lapse kõrvade ligi. [---] Tema suges mind nii, et jummal hoidku! Aga ta oli ka nepistama vega kõva. Rootsi meister sõrmevedamises – selleks sai ta Kiviku laadal 1912. aastal. [---] …kuigi ta ronis oma elupeevadel vega palju akendest sisse ja velja, ah, ta oli nii vele nagu üks kaljukass! Ei, seekord meie olime teel hobuselaadale Säffles, siis tema kaela era murdiski, oi, mul tuleb iga kord nutt peale kui mina selle peale mõtlen. [---] Saad aru, veike Pondus… meie tuleme vanktiga ühel pimedal novembrikuu õhtul mööda Säffle teed ja siis ekki hakkab minu mamma laulma "Metspardikest", jummel hoidku küll, seda poleks tema mitte tegema pidanud! [---] Selleperast et, mis sina arvad, mis sellest tuleb? Meie hobused hakkavad lõhkuma… temal oli niisukene lauluheel, minu armsal mammal, et sellest hakkasid hobused lõhkuma… ja siis, jummel hoidku, mis õnnetus – meie vanker veereb ühest jersust servast alla ja minu armas mamma on seal maas ja on kaela era murdnud…. tepselt nõnda, nagu sinagi murrad, Rassmus, kui sina arvad, et peesed selle akna kaudu velja. [---] Oo, see oli suureperane naine, minu armas mamma. Mina seisin sügise õhul põlvili tema kõrval, vihma kallas meile peale ja tuul ulgus ja minu armas mamma oli murdnud kaela. "Kas see teeb palju haiget, armas veike mamma?" küsisin mina ja nutsin. "Ei, veike Alfredo," ütles tema. "See ei tee üldse haiget, ainult siis, kui mina naeran," ütles tema. Ja need olidki tema viimased sõnad."

"Mina reegin nüüd oma onu Konstantinist ja ei mitte mingisuguseid vastureekimisi," lausus Alfredo. "Onu Konstantsin oli hobuseparistaja, aga tema oli ka anarkist, tema unistas, et ühiskonda selle läbi paremaks teha, et ta tema õhku laseb, ja-jaa! [---] Niisukustel vihmastel peevadel nagu tena istus onu Konstantin meie vankris sees ja nokitses oma väikeste katsetustega. Tema tahtis leiutada midagi, mis oleks veel kangem kui dinamiit ja trotiil ja kõik need teised asjad. [---] Kas saate aru, veikesed sulipoisid, kui mina ühel õhtul tulin koju oma armsa mamma juurde, neen ekki suurt plekki laes ja küsin: "Mis see on? Kas see on merk, mis jäi onu Konstantini katsest?" Siis nuttis minu armas mamma ja ütles: "Ei, see on merk, mis käi onu Konstantinist endast…""

"Alfredo pilgutas talle silma. "Jaa, see oli esimene kell, mille ma oma noores elus sisse vehkisin, ja inimene leheb ometi natuke sentimentaalseks, sinna pole midagi parata." Ernst vaatas teda jälestusega. "Et sa ka jaksad!" pomises ta. "Eile sa ütlesid, et oled selle onu Kostantinilt pärinud."

Vaata kaRedigeeri