Pontus Magnusson
Pontus Magnusson on tegelane Astrid Lindgreni raamatus "Rasmus, Pontus ja Lontu". Ta on 11-aastane poiss, kes õpib Västanviki kooli viiendas klassis. Pontus on Rasmus Perssoni parim sõber ja ustav kaaslane. Tema arvates teeb Rasmus alati kõige silmapaistvamaid ettepanekuid ning ta on veendunud, et tema ise ei suuda midagi taolist välja nuputada.
Isa Pontusel ei ole, ta ema teenib elatist kokana, olles parim pidulauakokk terves linnas. Nad elavad Täitapunõmmel, Puusepamäe tänaval majas number 14. Pontus on tagasihoidlikum kui Rasmus, madalama enesehinnanguga. Tal ei ole kõrval nii lähedast ja toetavat perekonda ja näiteks selline väike asi nagu Rasmusega tolle õelt viiekümne ööri laenamine tundub talle tüdruku poolt uskumatu vastutulelikkusena. Kui mõõganeelaja Alfredo Pontust ja Rasmust sulipoisteks nimetab, tunneb Pontus piinlikkust, samas kui Rasmus hakkab enesekindlalt ja avameelselt neid õigustama. Ta on üldse Rasmusest palju rahumeelsem, kommenteerimata taludes seda, et magister Fröberg teda järjekindlalt vend Pontuseks kutsub – kuigi ta pole ei Rasmuse ega magistri vend.
Tsitaate muuda
„Pontus kihistas – nii põnevusest kui ka sellepärast, et paistis väga naljakas, kuidas Rasmus seal väänles ja vehkles, püüdes ennast vastu maad lapikuks suruda ja pingul telgiriide alla pugeda. Küllap olid ka kõik selle maiõhtu sääsed määranud endale kohtumise Alfredo telgi taga. Turtsuv Pontus seisis sääseparve keskel ja tegi mis võimalik, et hoida vereimejaid Rasmuse abituist jalgadest eemal. Aga kui siis tuli tema kord, kui Rasmuse määrdunud ketsid olid kadunud telgiriide alla ja ta ise pugema hakkas, polnud enam kedagi sääski eemale tõrjumas ning need andsid kahtlemata oma parima, et teda nahka pista. Kuid Pontus kannatas nurinata ja järgnes Rasmusele, kuhu selle tee ka viiks. Ja nüüd viis tee parajasti Alfredo telki.“
„Pontus naeris rahulolevalt. Tema meelest oli tore ka ise süüa pakkuda, sest nii palju kordi oli ta Rasmuse juures kodus lõunastanud.“