Ava peamenüü

Luminofoor (ladina k sõnast lumen ’valgus’ ja kreeka k sõnast phoros ’kandev’) on aine, mis ergastatud olekus kiirgab valgust – luminestseerib. Anorgaanilisi luminofoore nimetatakse fosfoorideks. Nende helendumine on määratud lisanditega (aktivaatoriga) või kristallistruktuuri defektidega. Aktivaatoriks on harilikult metalliioonid; nt tsinksulfiidi aktiveeritakse vaseioonidega (ZnS:Cu). [1]

Termin fosfoor tuleneb element fosfori nimetusest, mille nõrk helendus on tegelikult keemilist päritolu (kemoluminestsents) ja seotud fosfori aeglase oksüdeerumisega õhus.

Orgaaniliste luminooridena on tuntud mitmesugused värvained, nt fluorestseiin, mis helendavad ultraviolettkiirguse ja ka nähtava kiirguse toimel (fotoluminestsents). Looduslik luminofoor on näiteks geneetiliselt kodeeritud proteiin GFP (green fluorescent protein).

Fosfoore kasutatakse näiteks luminofoorlampides, elektronkiiretorude ja röntgeniseadmete ekraanides. Orgaaniliste luminofooride baasil valmistatakse eredalt helendavaid materjale ja signaalseadiseid.

ViitedRedigeeri

  1. ENE, 5.kd, 1990, lk 659

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri