Luminestsents (ladina keeles lumen valgus) on mittesoojuslik helendus (valguskiirgus), mis tekib aine aatomite siirdumisel suurema energiaga (ergastatud) olekust väiksema energiaga olekusse (põhiolekusse). Ergastamiseks on mitmeid võimalusi:

Kemoluminestsents, mis tekkis vesinikperoksiidi ja luminooli vahelisel reaktsioonil

Luminestsentskiirgust võib nimetada «külmaks» kiirguseks selles mõttes, et on jälgitav eelkõige madalatel temperatuuridel, samas kui soojuskiirgus muutub märgatavaks alles piisavalt kõrgetel temperatuuridel (alles mitmesaja kraadini kuumutatud keha hakkab kiirgama silmale nähtavat punast kiirgust).

Luminestsents jääb lühikeseks, kuid lõplikuks ajavahemikuks kestma ka peale ergastava protsessi peatamist. Seda nimetatakse järelhelenduse kestuseks. Tinglikult eristatakse lühikese järelhelendusega luminestsentsi – fluorestsentsi – ja pikemat aega kestvat luminestsentsi – fosforestsentsi. Luminestseerivaid aineid nimetatakse luminofoorideks, liigid vastavalt fluorofoorid ja fosfoorid.

Termini pakkus välja 1888. saksa füüsik Eilhard Wiedemann.[1] Nimetus tuleb ladina keelest, sõnast "lumen" (valgus) ja sõna moodustavast elemendist "-escence" (algama, saama (millekski), kalduma olema).[2]

Tüübid muuda

Välislingid muuda

Viited muuda

  1. "Über Fluorescenz und Phosphorescenz, I. Abhandlung" Annalen der Physik und Chemie, 34: 446-463.
  2. luminescence (n.) Online Etymology Dictionary. Vaadatud 19.07.23.
  3. Sidran, M. (1986). "The Luminescence of the Moon". Kopal, Zdeněk (toim). Advances in Astronomy and Astrophysics. Kd 6. Academic Press. Lk 301.