Loomislaul

Loomislaul on eesti rahvalaulu tüüp, mis on paljudes teisendites tuntud üle Eesti. Ingeri ja karjala sama tüüpi laule peetakse eesti omadega väga sarnasteks.

Loomislaul jutustab maailma või taevakehade loomisest või tekkimisest linnumunast või muul moel. Tüüpiliselt lendab lind vee kohal, otsides pesapaika. Leitud mättale muneb ta kolm muna, mille tuul vette pühib. Munadest tekivad maa, taevas, päike, kuu ja tähed.

Folkloristid on uurinud laulu levikut ja püüdnud selle tekkimist ja algkuju välja selgitada alates 19. sajandi teisest veerandist.

Eestis on laulust arenenud ka uuemad siirdevormilised laulud.

Näide

Üle lendsi, linnukene,
üle lendsi ilma kõige,
üle ilma suure järve,
üle ilmatse keriku.
Õtsis maad munetessanna,
aset hautellessanna.
Ei saand maad munetessanna,
aset hautellessanna.
Üle lendsi, linnukene,
üle lendsi ilma kõige,
lendsi üle sinise põesa -
põlge'es sinise põesa,
lendsi üle punase põesa -
põlge'es punase põesa,
lendsi üle kõllakarva -
võttis kõlla kõlvusasta:
siie pean pesa tegema,
siie pean munad munema,
siie poegi haudumaie.
Haudus kuu, haudus kaksi,
haudus pooli kolmatagi,
natukeise neljatagi,
hakkas alle katsumaie:
leis pojad verisulesta.
Hakkas poegija jagama:
üks sai maale marijasta,
tõine põllula kivesta,
kolmas kuusta taiva'aie,
neljas päivast pääle ilma.
Mis sai maale marijasta,
säält nie marid mainitasse;
mis sai põllula kivesta,
säält nie õlled tehtanesse;
mis sai päivast pääle ilma,
säält nie ajad arvetasse;
mis sai kuusta taiva'aie,
säält nie tunnid tunnetasse.

Jõhvi. H II 1. 328/9 (487). 1888.