Lohutusnaised
Lohutusnaised olid Teise maailmasõja ajal Jaapani keiserliku armee poolt seksiorjadeks sunnitud naised ja tüdrukud.[1] Sõna „lohutusnaised“ on tõlge jaapanikeelsest sõnast ianfu (慰安婦).[2] Tegu oli 20. sajandi ühe suurima inimkaubanduse juhtumiga[3] ning ennenägematus mastaabis inimsusevastase kuriteoga.[4]
Lohutusnaiste koguarvus ei olda ühel nõul. Kõige tagasihoidlikumate hinngute kohaselt võis naisi olla 50 000 kuni 200 000.[5] 1990. aastatel hinnati naiste arvu umbes 200 000-le, kuid uute uuringute kohaselt võis neid ainuüksi Hiinas olla kuni 200 000, seega kokku võis arv ulatuda kuni 400 000-ni.[1] Enim kasutati orjadena naisi Koreast (80-90% kõigist,[6] kui juhinduda varasematest andmetest Hiina naiste arvu kohta), ent ka näiteks Austraaliast, Myanmarist, Hiinast, Hollandist, Filipiinidelt, Indoneesiast, Jaapanist ja Taiwanist. Naisi värvati petmise ja sundimise teel.[3]
Lohutusjaamad, kus lohutusnaisi hoiti, lõi keiser Hirohito pärast Nanjingi veresauna selleks, et taastada Jaapani au ning rahustada rahvusvahelist ajakirjandust. Jaamade eesmärk oli reguleerida sõdurite käitumist ning ennetada suguhaigustesse haigestumist, kuid tegelikult ei täitnud see kumbagi eesmärki. Sarnased jaamad eksisteerisid Jaapani armees tegelikult juba 1932. aastast, kuid varem palgati sinna Jaapani prostituute, kelle vähesuse tõttu hakati sunniviisiliselt värbama teistest rahvustest naisi ja lapsi.[1]
Sunniviisilised värbamismeetodid muuda
Lohutusnaiste värbamiseks kasutati mitmeid meetodeid, mille valikul mängis rolli värbamise koht ning aeg. Koreas pakuti paljudele naistele tööd restoranides, tehastes ja haiglates. Varieerus see, kes tööpakkumise tegi ning kui palju naistele valikuvõimalust anti. Tööpuuduse, majandusraskuste ning suurte perekondade tõttu nõustusid mitmed naised näiliselt hea tööga, teadmata, mis neid tegelikult ees ootab. Paljudel juhtudel avaldasid naistele survet külavanemad või olid tööpakkujaks mõjuvõimsad isikud (nt politseinikud või sõjaväelased), kellele oli vastuhakk väga raske või võimatu, kuna tihti viidi naised seepeale ära väevõimuga. Enamiku Filipiinidelt pärit naisi röövisid sõdurid, osa aga arreteeriti kahtlustatuna osalemises Jaapani-vastases vastupanuliikumises või vastupanuliikumise liikmega suguluses olemises.[7] Hiina, Indoneesia, Ida-Timori ja Malaisia naisi rööviti, Hiinas ja Indoneesias peteti osa ka võltstööpakkumistega. Hollandi naisi värvati koonduslaagritest.[7]
Lohutusnaiste kohtlemine muuda
Suurem osa lohutusnaisi oli värbamise ajal 20. eluaastates, kuid nende seas leidus ka alaealisi ning alles teismeikka jõudnud tüdrukuid. Enamikul polnud eelnevaid seksuaalseid kogemusi. Rohkem organiseeritud lohutusjaamades oli naistel kindlad tööajad, näiteks hommikul kaheksast kuni keskööni. Nädalavahetused olid veelgi koormavamad. Teistes jaamades oli naiste elu kaootilisem ning esines grupiviisilist vägistamist. Paljud naised oli sunnitud vahekorda astuma ka menstruatsiooni ajal. Kondoomide kasutamine oli küll kohustuslik, kuid sõdurid seda sageli ei teinud. Vägistamises ei osalenud mitte ainult Jaapani sõdurid, vaid ka Jaapani armee palgatud arstid ja tsiviilisikud.[7]
Peale seksuaalse väärkohtlemise pidid lohutusnaised taluma ka füüsilist väärkohtlemist, näiteks pärast seda, kui haiguse või menstruatsiooni tõttu üritati seksuaalvahekorrast keelduda. Põgenemiskatsele või emakeeles kõnelemisele võis järgneda peksmine, pussitamine või piinamine. Osa naisi üritas sooritada enesetappu.[7] Sõja lõpuks oli suurem osa lohutusnaisi hukkunud füüsilise vägivalla, haiguste, nälja või lahingutegevuse tõttu. Lisaks tapsid Jaapani sõdurid osa naisi või sundisid neid enesetappu sooritama.[8] Hinnangute kohaselt ei jäänud ellu 90% lohutusnaistest.[9]
Lohutusjaamad asusid vanades bordellides, hotellides, garnisonides, kasarmutes, haiglates, koolides, muuseumides ja suurtes elumajades, mille Jaapani armee oli enda valdusse võtnud. Suured ruumid jaotati puust plaatidega üksikkabiinideks, mille uksi asendasid tekid. Akende olemasolul jäeti need tihtipeale lahti ning möödakäijad nägid, kuidas naisi vägistati. Väärkohtlemine toimus ka sõjaväetelkides, õhurünnakuvarjendites ning nende endi kodudes. Söögiks oli enamasti riis Jaapani marineeritud redise või Korea marineeritud kapsaga. Toitu valmistasid naised ise, kokad või sõdurid. Toiduvalik olenes suuresti jaama asukohast, kuid paljud naised on kirjeldanud, kuidas neid näljutati.[7]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Williams, J. A., & Johnson, M. (2020). Comfort women: Enhancing students’ global awareness through human right education. The Social Studies, 111(5), 226–233. https://doi.org/10.1080/00377996.2020.1749016
- ↑ Wang, Q. E. (2019). The study of “Comfort women”: Revealing a hidden past—introduction. Chinese Studies in History, 53(1), 1–5. https://doi.org/10.1080/00094633.2019.1691414
- ↑ 3,0 3,1 "Comfort Women: Sexual Slavery in the Japanese Military During World War". Alliance for Human Research Protection. Vaadatud 23. jaanuaril 2023.
- ↑ Tanaka, Toshiyuk (2001). Japan’s Comfort Women: Sexual Slavery and Prostitution During World War II and the U.S. Occupation (esimene trükk). Routledge. ISBN 978-0415194013.
- ↑ Kim, Hyunduk (2012). "Teaching about the Korean Comfort Women" (PDF). Social Education. 76 (5): 251–252.
- ↑ Joo, Hee-Jung Serenity (2015). "Comfort Women in Human Rights Discourse: Fetishized Testimonies, Small Museums, and the Politics of Thin Description". Review of Education, Pedagogy, and Cultural Studies. 37 (2–3): 166–183.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Kimura, M. (2015). Unfolding the 'comfort women' debates: Modernity, violence, Women's Voices. Palgrave Macmillan
- ↑ Myadar, O., & Davidson, R. A. (2020). Remembering the ‘Comfort Women’: Geographies of displacement, violence and memory in the Asia-Pacific and beyond. Gender, Place & Culture, 28(3), 347–369. https://doi.org/10.1080/0966369x.2020.1715351
- ↑ Blakemore, Erin (21. juuli 2019). "The Brutal History of Japan's 'Comfort Women'". History. Vaadatud 23. jaanuaril 2022.