Logical Learning Theory

"Logical Learning Theory" on USA psühholoogi Joseph Rychlaki raamat, mis ilmus 1994 kirjastuse University of Nebraska Press väljaandel.

Kokkuvõte

1. Seletus psühholoogias

Seletus on ladina sõna explanatio etümoloogia järgi millegi kirjeldamine ühisel tasaselt pinnalt, nii et igaüks on nõus, et selline kirjeldus teeb asja selgeks ning kaugemale pole tarvis minna. Psühholoogid vaidlevad selle ühise pinna üle, muu hulgas selle üle, kas inimesele tohib omistada agentsust. Kuigi traditsiooniks on olnud agentsusega mitte midagi seletada, saab üha selgemaks, et ilma selleta inimese käitumist õigesti seletada ei saa.

Selle asemel on vaadeldud inimest masinana. Agentsus on organismi võime käituda või uskuda tajutud keskkondlike või bioloogiliste determinantidega kooskõlas, nende vastaselt, nendele lisaks või neid arvestamata. Agendil on sõnaõigus selles, mis temaga elu käigus toimub. Masinamudelil põhinev seletus ei jäta agentsusele ruumi, sest masin pole võimeline sääraseks enesemääramiseks. Masinameelne psühholoog eitab kavatsust, eesmärki ja valikut.

Masinameelse hoiaku vastased on mustanud loodusteaduslikku meetodit kui niisugust ning pakkunud välja näiteks narratiivse psühholoogia, eksistentsiaal-fenomenoloogilise psühholoogia ja kvalitatiivse psühholoogia, mis kirjeldavad inimest agentsuse kaudu. On siiski võimalik säilitada loodusteaduslik rangus, kuid kasutada agentsusest lähtuvaid seletusi.

Agentsuse pooldajatel pole raske leida empiirilisi tõendeid selle olemasolu kasuks, küll aga panna masinamudeli pooldajaid panna aktsepteerima teistsugust teoreetilist raamistikku.

Teoreetiline modelleerimine: protsess või sisu?

Kas käitumise modelleerimisel tuleb modelleerida protsessi või protsessi sisu?

Mudel on iseloomulik mõistemall, mis mingi teema uurimisel on teadmiste hankimise, korrastamise ja edasiandmise standardiks. Kõik seletused psühholoogias sisaldavad mudeleid.

Igal vaadeldaval faktimustril on põhimõtteliselt lõpmata palju võimalikke seletusi. Selle asemel et kasutada juhust ning uurida, millist osa meie kontseptualisatsioonid etendavad empiirilise teadmise loomisel, on paljud psühholoogid teinud pessimistliku järelduse, et see teadusliku meetodi piirang tähendab, et teadus kas ei saa midagi tõestada või saab triviaalsel moel kõike "tõestada".

Teaduselt ei maksa oodata loogilist kindlust. Teadusel on kaks külge: sündmuste modelleerimine, mis kasutab teooriat, skemaatilist formuleeringut, mis seostab modelleeriva mustri oodatavate või ennustatud sündmustega; ja meetod, viis, kuidas kindlaks teha, kas teoreetiline mudel on tõene. Loodusteaduslik meetod tugineb kontrollivatele tõenditele (validating evidence), mille puhul kontrollitakse olulisi tegureid (muutujaid) ning tehakse ennustused ettemääratud kriteeriumi järgi. Teised meetodid tuginevad suurel määral või ainult protseduurilistele tõenditele, mis lähtuvad teoreetilise väite usutavusest, koherentsusest ja sisemisest kooskõlalisusest; protseduurilisi tõendeid võidakse nimetada teoreetiliseks tõestuseks. Mõlemat tüüpi tõendid on loodusteaduses olulised.

Kui teooriad tõlgendavad katse empiirilisi tulemusi vasturääkivalt, siis lahknevus puudutab protsessi, mis need tulemused esile kutsus, mitte tulemusi endid. Protsess on eristatav, korratav tegevuskäik, mis arvatakse olevat kirjeldatava tulemuse kujundanud. Näiteks füüsikas ja astronoomias on üks niisugune protsess gravitatsioon, mille tõlgenduse suhtes võib olla lahkarvamusi. Planeete aga võib selles kontekstis nimetada sisuks: sisu on koostisosa, mida protsess tekitab, kannab või kasutab muul moel. Empiirilised tulemused puudutavad ainult sisu.

Psühholoogia kui loogiline ettevõtmine

Psühholoogia probleem agentsusega tuleneb asjaolust, et psühholoogiateadus tekkis 19. sajandi lõpus Briti empirismi ajastul, enne seda, kui moodne füüsika muutis põhjalikult tegelikkuse kirjeldamise viise. Briti empirism eeldas newtonlikult, et tegelikkust saab vaadelda ilma eelarvamusteta; seevastu moodsad loodusteadlased tunnistavad, et varasemad eeldused mõjutavad ja piiravad tunnetuse võimalusi. Tunnetaja osaleb tunnetatavates sündmustes põhjusena. Psühholoog saab teoreetiliselt ja empiiriliselt tegelda õppimisprotsessiga, mis seletab inimmõistuse osalev-loovat mõju tunnetatavale.

Põhjused on alustrajavad tähendused, mis võivad seletada mõisteid, mida teooriates kasutatakse. Põhjused on äärmiselt abstraktsed metateoreetilised eeldused, mis kujundavad mis tahes vähem abstraktset kontseptsiooni.

Üks põhjuseliikidest, mis Aristoteles välja tõi, on eesmärkpõhjus, kuid ta ei erista ebaisikulist eesmärkpõhjust ja inimese tegutsemisega kaasnevat eesmärkpõhjust. Esimesel juhul ei tehta valikuid.

Looduse seletamisel on kohane "ekstraspektiivne" vaatekoht: ekstraspektiivne teooria vaatab asjadele väljastpoolt, vajamata konkreetse vaatleja vaatekohta. On väidetud, et psühholoogias muudab selline seletusstiil inimesed ebaisikulisteks objektideks. Seevastu introspektiivne vaatekoht võtab asju asja enese vaatekohast.

Materiaalne põhjus ja toimivpõhjus nõuavad ekstraspektiivset vaatekohta, vormpõhjus võimaldab mõlemat. Eesmärkpõhjus paistab paremini sobivat introspektiivse vaatekohaga, kuid loomuliku teleoloogia puhul jõutakse ekstraspektiivse vaatekohani. Francis Baconi järgi ei anna eesmärkpõhjused teaduses materiaalsetele ja toimivpõhjustele midagi juurde, kuid inimese käitumise kirjeldamisel introspektiivsest vaatekohast see nii ei ole. Eesmärke ja kavatsusi füüsilis-mehaaniline protsess ei hõlma.

Aga kuidas saab loodusteadus uurida seesmist vaatekohta, mis on otseselt mitte vaadeldav, mittefüüsiline asi? Loodusteadus on alati tuginenud mittevaadeldavale protsessile matemaatikale. Loodusteaduslikes seletustes on mängus kaks protsessi, füüsiline ja loogiline.

On vähemalt neli komplementaarset alust, millele psühholoogid on oma seletused rajanud. Igale alusele vastab eripärane protsess, mille teoreetik postuleerib ja aluseks võtab. Need on Physikos, Bios, Logos ja Socius.