Landnámabók
Landnámabók ehk Maa asustamise raamat räägib Islandi asustamisest 9. ja 10. sajandil.
"Maa asustamise raamatu" algversioon valmis ajavahemikus 1097–1125 vanaislandi keeles. Raamatu sünnilugu tuntakse halvasti, kuid teada on, et sellel oli mitu koostajat, kellest üks oli Kolskeggr hinn vetri. Arvatakse, et koostajate hulgas oli ka Ari Þorgilsson, kuigi "Maa asustamise raamat" läheb mitmes üksikasjas lahku Ari "Islandlaste raamatust".
"Maa asustamise raamat" käsitleb Islandi asustamist neljandike kaupa. Üksikasjalikult kirjeldatakse, kes millises paigas maad hõivas, kes olid tema esivanemad ja järeltulijad ning milliste sündmustega olid need inimesed seotud. Paljud neist sündmustest on pikemalt lahti räägitud mõnes hilisemas saagas.
Raamatus on ära toodud vaid üks aastaarv: 874, kui esimene ümberasuja, Ingólfr Arnarson rajas talu Reykjavíki. Nimepidi on nimetatud 430 maad hõivanud isikut. Koos nende suguvõsadega nimetatakse raamatus umbes 3500 inimest ja räägitakse 1500 talu rajamisest.
Selle suhtes, kui usaldusväärne on raamat ajalooallikana, lähevad uurijate arvamused tugevalt lahku. Raamat sisaldab väljamõeldud sündmusi, mis on seotud näiteks kohanimede andmisega, mõned sugupuud on tõenäoliselt fiktiivsed. Võimalik, et kaasaegsete huvidele vastavalt on moonutatud maaomandi esialgset jaotust. Mõne uurija arvates on "Maa asustamise raamat" vaid kogum legende. Teised aga arvavad, et laias laastus annab see Islandi asustamisest üsna usaldusväärse pildi. Kolskeggri ja Ari ajal oli Islandil elanud vaid kuus või seitse põlvkonda inimesi. Paljude maa hõivajate otsesed järeltulijad elasid esmaasukate loodud taludes, mälestus sellest ajast oli veel küllalt selge. Mõned "Maa asustamise raamatu" autorite informaatorid olid sündinud 10. sajandil ja nende vanavanemad olid olnud Althingi asutamise tunnistajateks.
Landnámabók on säilinud viies versioonis, millest ükski ei järgi 12. sajandil kirjutatud originaali päris täpselt. Kolm neist on keskaegsed (Sturlubók, õigemini sellest 18. sajandil tehtud koopia, Hauksbók, Melabók) ja kaks on kirjutatud 17. sajandil (Skarðsárbók, Þorðarbók). Raamatu hilisemad toimetajad lisasid sellele oma perekonnaga seotud detaile ning lühendasid osi, mida nad pidasid vähem olulisteks.