Lakkehistöö
Lakkehistöö on tarbekunstis puidust või papjeemašeest esemete, näiteks mööbli, karpide, laegaste või anumate katmine vee-, kuumus- ja happekindla lakiga ning nende kunstiline kujundamine erinevates tehnikates[1].
Ajaloost muuda
Lakkehistöö pärineb Hiinast ja seda tunti juba I aastatuhande lõpul eKr. Lakki valmistati lakipuu (Toxicodendron vernicifluum) mahlast. Lakk kanti esemetele mitme kihina, iga kiht poleeriti eraldi ning kaunistati reljeefse, graveeritud või maalitud dekooriga. Panustehnikates kasutati pärlmutrit, merekarpi ja koralli, samuti kulla-, hõbeda- või vasepulbrit. 8. sajandil jõudis lakikunst Jaapanisse, seejärel teistesse Kaug-Ida maadesse[2].
Euroopasse hakati lakkesemeid importima 17. sajandil ja need muutusid seal sama ihaldusväärseks kui portselanesemed. 17. sajandil hakati Euroopas otsima võimalusi odavamate lakkide valmistamiseks ning lakipuu mahla asemel hakati kasutama näiteks merevaigutaolist kopaalvaiku. Väga populaarseks sai koromandeltehnika Kagu-India ranniku järgi nime saanud imporditud koromandellakki kasutades, milles kaunistati sirme ja vaheseinu. 18. sajandil oli oma kuulsuse tipul Jaapani lakitöid imiteeriv puidulakkimistehnika vernis Martin, kus eseme pinnale kanti kuni 40 õhukest lakikihti[3][4].
Venemaal kujunes Euroopa kaudu vahendatud lakkesemete valmistamise kunsti ja ikoonimaali baasil omapärane lakkminiatuurikunst, mille koolkonnad on Fedoskino miniatuur, Mstjora miniatuur ja Palehhi miniatuur[5].
Viited muuda
- ↑ Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
- ↑ http://www.visual-arts-cork.com/east-asian-art/lacquerware.htm
- ↑ https://www.britannica.com/art/vernis-Martin
- ↑ http://cameo.mfa.org/wiki/Vernis_Martin
- ↑ http://www.artrusse.ca/Tehnologie/mstera_fake_en.htm