Laisse [lɛs] ehk laisse-stroof on 11.–15. sajandini keskaegses prantsuse luules esinev luulevorm, varieeruva ridade arvuga lõik. Kõige iseloomulikum eepilisele ja kirjeldavale luulele[1], näiteks kangelaslaulule – 12. sajandist pärinev "Rolandi laul" on kirjutatud laisse-stroofis.[2]

Laisse on süllaabiline ja värsirea pikkus võib ühe poeemi piirides varieeruda, kuid mitte salmi piires. Kõige tavalisem on 10-silbiline värsirida, kuid 13. ja 14. sajandil ka aleksandriin. Samuti võib salmiti erineda värsiridade arv. Eriti varasemates teostes on kasutusel algriimiline laisse, hiljem muutub järk-järgult populaarsemaks lausriimiline, mille puhul salmi piires on kõik riimid samad: aaaaa bbb ccccccccccc dd jne[3]:

"Carles li reis, nostre emper[er]e magnes
Set anz tuz pleins ad estet en Espaigne:
Tresqu'en la mer cunquist la tere altaigne.
N’i ad castel ki devant lui remaigne ;
Mur ne citet n’i est remés a fraindre,
Fors Sarraguce, ki est en une muntaigne."
(Chanson de Roland, I, 1-4)[4]

Seda luulevormi iseloomustab ka tüüpfraaside ja -vormelite kasutus ja sageli korduvad teemad ning motiivid, mis võivad rännata ühest laisse'ist ja laulust teise – nähtus, mis on tavaline igasuguse suulise traditsiooni puhul.

Peetakse väga tõenäoliseks, et kangelaslaule pigem retsiteeriti kui lauldi[5] ja värsi põhimeloodia oli läbivalt sama, kuigi rea lõpus võib meloodia erineda. Selles muusikas võis esineda ka avatud ja suletud lõpu kasutamist[6].

Viited muuda