Läige oli endisaegne sööda jäljend õngedel. Söödata õnge liigutati üles-alla (sikuti, lutsuõng) või veeti paadi järel (vedel).

Õngeläiked olid üldiselt kalakujulised. Need valati tinast või taoti vasest, aga tehti ka hõbedast. Tavaliselt olid läiked valmistatud metallide segust. Mõnikord joodeti kokku eri värvi metalle (nt valgevaske ja punast vaske), nii et läike üks pool oli ühest ja teine pool teisest metallist, sest teatud kalaliigid eelistavad kindlat värvi[1].

Viited

muuda
  1. Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 108