Lähikaitse relvasüsteem

Lähikaitse relvasüsteem[1] (inglise keeles Close-in Weapon System, lühendatult CIWS) on kaitsesüsteem, mille ülesanne on hävitada lähenevad vaenlaste raketid, õhusõidukid või muud väikesõidukid.[2]

Sea Wolf raketipõhine kaitsesüsteem
Denel 35 mm kaitserelv

Lähimaa kaitsesüsteem on kõige enam kasutusel sõjalaevadel. Tänapäeval on peaaegu igal sõjalaeval mingisugune lähimaa kaitsesüsteem. Tavaliselt on ühel laeval kaks kuni neli lähimaa kaitsesüsteemi, mis tavaliselt asuvad laeva ees- ja tagaosas. Osadel laevadel on need süsteemid ka külgedel. Suurematel laevadel, näiteks lennukikandjatel, on neid süsteeme rohkem kui neli.

Lähikaitse relvasüsteem koosneb tavaliselt arvutite ja radarite abil juhitavatest kuulipildujatest või õhutõrje raketisüsteemidest.

Selliseid relvasüsteeme on paigaldatud ka tankidele ja muudele soomusmasinatele. Seal on nende ülesanne hävitada lähenevaid rakette ja väikesõidukeid. Soomusmasinate puhul kutsutakse neid süsteeme aktiivseteks relvasüsteemideks.

Lähikaitse relvasüsteem on viimane kaitsesüsteem. See läheb käiku alles siis, kui teiste kaitsesüsteemide töö ebaõnnestub.

AjaluguRedigeeri

Lähikaitse relvasüsteemide kasutus sai suure hoo sisse 1970ndatel, kui laevatõrjerakettide kasutus ja võimekus suurenes. Kuna senised kaitsemeetodid uuemate laevatõrjerakettidega enam hakkama ei saanud, oli vaja paremaid kaitsesüsteeme.

Esimesed lähikaitse relvasüsteemid kasutasid ainult kuulipildujaid või kahureid. Hiljem hakati välja töötama süsteeme, mis kasutasid ka juhitavaid rakette (PGM-e).

AK-230, Soome laeval Keihässalmi
AK-630 CIWS

Üks esimesi lähikaitse relvasüsteeme oli venelaste loodud AK-230. Seda hakati ehitama 1950ndatel, kuid teenistusse võeti see alles 1969. aastal. AK-230 süsteem kasutab kahte 30-millimeetrist täisautomaatrelva. AK-230 põhieesmärk on kaitse lennumasinate eest. NSV Liidus toodeti neid relvi umbkaudu 1450 ja Hiinas 300, tüüp 69-na. AK-230 suudab lasta kuni 2000 lasku minutis. Laskekaugus on teoreetiliselt 6,7 kilomeetrit, kuid tegelikes oludes keskmiselt 2,5–4 kilomeetrit. Relva kogukaal on umbkaudu 1900 kilogrammi. Relva kontrollis radar ja spetsiaalne arvuti.

AK-230 järeltulija on AK-630. AK-630 väljatöötamine algas 1963. aastal ja esimesed prototüübid valmisid 1966. aastal. Kasutusse võeti süsteem 1976. aastal. Eelmise versiooniga võrreldes saab see süsteem lasta kuni 5000 lasku minutis ja end 360 kraadi pöörata (AK-230 suutis 180 kraadi ühtepidi ja 180 kraadi teistpidi). Lisaks võeti kasutusele rohkem automaatrelva torusid.

1980. aastal võttis USA kasutusele süsteemi Phalanx CIWS. Phalanx põhines M61 Vulcan täisautomaatrelval. Phalanx CIWS süsteemi laskekiirus on kuni 4500 lasku minutis, süsteemi täiskaaluks 6200 kilogrammi, maksimum laskekaugus 3500 meetrit ning süsteem saab keerata 150 kraadi ühele ja 150 kraadi teisele poole.

Peale Venemaa ja USA on selliseid relvi tootnud veel Hiina, Saksamaa, Holland, Šveits, Hispaania, Türgi, Itaalia, Iisrael, Lõuna-Aafrika ja India.

Paljud neist süsteemidest, mis on loodud pea nelikümmend aastat tagasi, on siiamaani kasutusel. Neid on küll uuendatud ja hooldatud, kuid baassüsteem on sama.

TööpõhimõteRedigeeri

Tavaliselt on süsteem täielikult automaatne ja autonoomne. Kuigi süsteemi juhib arvuti, jälgitakse süsteemi tööd ka operatsioonikeskuses.

CIWS-süsteem koosneb radaritest, erinevatest anduritest, arvutitest, kahurist, kuulipildujast või raketisüsteemist.

Süsteem tuvastab lähenevad vaenlase raketid ja sõidukid suuruse ja kiiruse järgi. Seejärel liigitatakse need suuruse ja kiiruse järgi ohukategooriatesse. Raketti või sõidukit, mis tõenäoliselt läheb mööda, ignoreeritakse. Arvuti valib ise, millist sihtmärki järgmisena lastakse. Tavaliselt süsteem ei vali järgmist sihtmärki enne, kui eelmine on hävitatud.

Süsteemide efektiivsusRedigeeri

Kuna CIWS-üsteemi efektiivne laskekaugus pole väga suur, siis hävitatavad sihtmärgid plahvatavad suhteliselt laeva lähedal. See tähendab, et plahvatuses tekkinud killud lendavad tõenäoliselt laeva pihta. Kuigi lendavad killud on väikesed võrreldes laevaga, võivad need siiski kahjustada radareid, andureid ning laeval liikuv meeskond võib pihta saada.

Relvasüsteemide efektiivne laskekiirus ja -kaugus on väga erinevad. Vanemate süsteemide, näiteks AK-230, laskekaugus on umbkaudu 2,5–4 kilomeetrit ja laskekiirus 2000 lasku minutis. Uuemad süsteemid, näiteks Phalanx CIWS, aga suudavad lasta kuni 4500 lasku minutis 3500 meetri kaugusele. Samas on ka selliseid uuemaid süsteeme, mis lasevad vähem laske minutis ja mille laskekaugus on väiksem kui AK-230-l. Kuid nende süsteemide sihtmärgi tabamise täpsus on suurem.

Raketisüsteemid on kõige efektiivsemad lähikaitse relvasüsteemid. Nad suudavad tabada rakette, mis liiguvad kiirusel Mach 3 viie kuni kaheksa kilomeetri kauguselt.

Lisaks leidub ka selliseid hübriidsüsteeme, nagu on venelaste SA-N-11 Grison. Need süsteemid kasutavad nii rakette kui ka kahureid või kuulipildujaid. Süsteemis SA-N-11 Grison on kasutusel kuus kuulipildujat, mis suudavad lasta kokku kuni 12 000 lasku minutis kuni 1500 meetri kaugusele. Lisaks kuulipildujatele on tal veel raketisüsteem, mis suudab hävitada sissetulevad raketid, mis liiguvad kuni kiirusel 4,5–10 Machi ja kuni 1,5 kilomeetri kaugusel.

CIWS-süsteemidega seotud intsidendidRedigeeri

Kuna need kaitsesüsteemid on arvutiga juhitavad, võiks eeldada, et vigu ei teki, kuid päris nii see pole.

Suurimad probleemid nende süsteemidega on tekkinud operatsioonide Earnest Will ja Desert Storm käigus.

17. mail 1987 sai USS Stark (FFG-31) pihta Iraagi Exocet raketiga, kui Phalanx CIWS süsteemil tekkis süsteemitõrge.

25. veebruaril 1991 laskis USS Missouri (BB-63) pihta Iraagi poolt venelaste laevatõrjerakett SS-N-2 Styx. Selle raketi tõrjeks oli plaanis kasutada peibutist, kuid Phalanx CIWS süsteem laeval USS Jarret (FFG-33) arvas, et väljalastud peibutis on vaenlane, ning avas selle pihta tule. Pihta sai ka USS Missouri, kuid kõik jäid terveks. Iraaklaste lastud raketi hävitas HMS Gloucester (D96) Sea Darti raketiga.

1996. aastal Ameerika ja Jaapani ühistreeningute ajal avas Jaapani laevale paigutatud Phalanx CIWS süsteem Ameerika lennuki A-6 Intruderi pihta tule. Mõlemad lennukipiloodid pääsesid eluga.

Lisaks sellistele sõjalistele õnnetustele on olnud ka kordi, kus tuli on avatud tsiviillaevade pihta. Kuna süsteemid on enamjaolt kogu aeg aktiivsed, siis on juhtunud, et tsiviillaevad on sattunud sõjalaevale liiga lähedale või on kuidagi muudmoodi tekitanud olukorra, mida süsteem on pidanud ohuks, ning automaatsüsteem on nende suunas tule avanud.

Lähikaitse relvasüsteemide võrdlusRedigeeri

CIWS-süsteemide võrdlus
Type 730 CIWS[3] AK-630[4] Phalanx CIWS[5] Goalkeeper CIWS DARDO[6] Millennium[7]
Kaal 9800 kg 9114 kg 6200 kg 9902 kg 5500 kg 3300 kg
Relvastus 30 mm 7 toruga kuulipilduja 30 mm 6 toruga kuulipilduja 20 mm 6 toruga M61 Vulcan kuulipilduja 30 mm 7 toruga GAU-8 kuulipilduja 40 mm 2 toruga Bofors 40 mm 35 mm 1 toruga Oerlikon Millennium 35 mm relvasüsteem
tulekiirus 7000 lasku minutis 5000 lasku minutis 4500 lasku minutis 4200 lasku minutis 600/900 lasku minutis 200/1000 lasku minutis
efektiivne laskekaugus 3000 m 4000 m 2000 m 3600 m 4000 m 3500 m
laskemoona kogus 2560 lasku 2000 lasku 1550 lasku 1190 lasku 736 lasku 252 lasku
lasukiirus 1100 m/s 900 m/s 1100 m/s 1109 m/s 1000 m/s 1050 m/s / 1175 m/s
vertikaalne liikuvus –25 kuni +85 kraadi –12 kuni +88 kraadi –25 kuni +85 kraadi –25 kuni +85 kraadi –13 kuni +85 kraadi –15 kuni +85 kraadi
vertikaalse liikuvuse kiirus 100 kraadi sekundis 50 kraadi sekundis 115 kraadi sekundis 100 kraadi sekundis 60 kraadi sekundis 70 kraadi sekundis
horisontaalne liikuvus 360 kraadi 360 kraadi 360 kraadi 360 kraadi 360 kraadi 360 kraadi
horisontaalse liikuvuse kiirus 100 kraadi sekundis 70 kraadi sekundis 115 kraadi sekundis 100 kraadi sekundis 90 kraadi sekundis 120 kraadi sekundis
kasutusel alates 2007 1976 1980 1980 2003


Maapõhised kaitsesüsteemidRedigeeri

Lähikaitse relvasüsteeme kasutatakse ka sõjaväebaaside maapõhistes raketi- ja pommikaitse süsteemides.[8] Selliseid süsteeme leidub ka tankidel ja soomusmasinatel, näiteks Drozd (venelaste leiutis 1980. aastast), Arena (venelaste süsteem, mida veel ehitatakse), Trophy (Iisrael), Quick Kill (USA) ja LEDS-150 (Lõuna-Aafrika ja Rootsi).

Laseripõhised kaitsesüsteemidRedigeeri

Laseripõhiseid lähikaitse relvasüsteeme alles töötatakse välja. 2014. aasta augustis ehitati töötav prototüüp, mis pandi laevale USS Ponce.[9] Türgi Teaduse ja Tehnoloogia Uuringu Nõukogu on teine organisatsioon peale USA-d, kes on ehitanud laseripõhise CIWS-prototüübisüsteemi ja seda testinud.[10][11][12]

ViitedRedigeeri

  1. Laanemaa, Ott. "Õppetund Eesti kaitseks: raketirünnakud sõjalaevade vastu Bab el-Mandebis". Sõdur. (Nr. 6 (93) 2016). lk 59.
  2. Friedman, Norman (1991). The Naval Institute guide to world naval weapons systems, 1991/92. Annapolis, Md.: Naval Institute Press. ISBN 0870212885. Retrieved 13 February 2017.
  3. "偶军航母上的蜂窝制造者是国产11管近防炮,射速可达每分钟1万发......偶早在2009年就知道鸟 - 飞扬军事 - 信息资讯 - 军事主题 - 骑鲸蹈海". 兄弟 (hiina keeles). 18. mai 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. november 2013. Vaadatud 13. veebruar 2017. 
  4. "AK-630 Gatling Gun Close in Weapon System". Indian Military. 13. november 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. jaanuar 2010. Vaadatud 13. veebruar 2017. 
  5. Dan Petty. "The US Navy - Fact File:". Navy.mil. Vaadatud 18.05.2013. 
  6. Tony DiGiulian. "Italy 40 mm/70 (1.57") Breda". Navweaps.com. Vaadatud 18.05.2013. 
  7. Oerlikon Millennium 35 mm Naval Revolver Gun System
  8. "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 5.03.2016. Vaadatud 2.12.2009. 
  9. U.S. Navy Deploys Its First Laser Weapon in the Persian Gulf - Bloomberg.com, 14 November 2014
  10. Insinna, Valerie (14. veebruar 2015). "turkey-laser-weapon-indigenous-tubitak-test". Defensenews.com. Vaadatud 3.12.2016. 
  11. "Turkey creates laser weapon". Times.am. 19. jaanuar 2015. Vaadatud 10. mai 2017. 
  12. "Turkey aims to second US in using laser as military weapon | General | Worldbulletin News". Worldbulletin.net. 19. jaanuar 2015. Vaadatud 3.12.2016. 

VälislingidRedigeeri