Kuutõbine (ooper)

„Kuutõbine” (või „Uneskäija”, originaalpealkiri La Sonnambula) on Vincenzo Bellini ooper (melodramma) kahes vaatuses Felice Romani libretole, mis lähtub Eugène Scribe'i ja Jean-Pierre Aumeri ballett-pantomiimi "La sonnambule, ou L'arrivée d'un nouveau seigneur" („Kuutõbine ehk uue isanda saabumine”, 1819) stsenaariumist. Helilooja kuues, kõige elavam ja meloodilisem ning soositud pastoraalse sisuga ooper.

Ooperi saamisluguRedigeeri

Bellini saabus 1830. aasta kevadel Milanosse. Teatro Caracano sõlmis temaga otsekohe lepingu uue ooperi komponeerimiseks järgmise aasta kevadhooaja avamiseks. Mingit libretot ega ka ooperi eeldatavat ainestikku ning pealkirja pakkuda polnud. Oli vaid tingimus, et Milanos väga edukalt esinenud sopran Giuditta Pasta on ühes peaosas.

Kuid Bellini haigestus ning sõbrad viisid ta parandama tervist Como järve äärde. Seal asus ta elama Pasta suvemajja, kus nimekas sopran ka ise parajasti viibis. Felice Romani tuli sinna kesksuvel Pastaga kohtuma. 15. juuli paiku jõudsid Bellini ja Romani kokkuleppele, et võtavad käsile Victor HugoHernani”. Kuna mõlemal mehel oli muid tegemisi, hakkas Teatro Caracano lepingu täitmine venima. 1830. aasta novembris sai selgeks, et Pasta ei taha laval pükstes ja sõjaväekostüümis esineda ning „Hernani” langes ära. Hiljem võttis „Hernani” (ooper „Ernani”) käsile Verdi. Bellini oli küll üht-teist komponeerinud ning teater oli ka esietenduse hiljemalt järgmise aasta 20. veebruariks kavandanud. Alles jaanuaris 1831 ulatas Romani Bellinile "La Sonnambula" lõpliku teksti. Bellini kandis „Ernani” jaoks kirjutatud muusika sujuvalt „Kuutõbisesse” üle. Kuid sellest oli vähe. Ka aega oli esietenduseni napilt. Tollal oli kombeks, et kui lepingute täitmisega oli kiire, võtsid heliloojad lugusid oma varasematest teostest, tegid neid pisut ringi ja kandsid uude ooperisse üle. Nii tegi ka Bellini, sest trupp vajas mõne nädala ka proovideks.

EsietendusRedigeeri

Esmaettekanne toimus 6. märtsil 1831 Milano Teatro Caracanos. Rollide esmaesitajad olid Giuditta Pasta (Amina), Giovanni Battista Rubini (Elvino), Luciano Mariani (Rodolfo), Elisa Taccani (Lisa), Felicita Baillou-Hillaret (Teresa) ja Lorenzo Biondi (Alessio). Dirigeeris Nicola Zamboni Petrini.

Esietendus oli väga edukas. Bellini uus ooper trumpas kohe üle tema peamise konkurendi Donizetti teose, samal ajal välja tulnud "Anna Bolena". Amina roll pakkus suurepärase võimaluse Pastale oma ekstraklassi võimete demonstreerimiseks. Ooper levis kiiresti väljapoole Itaaliat. Londoni King’s Theatre esitas oopust juba juulis 1831. Põhja-Ameerikas esitas New Yorgi Park Theatre teost novembris 1835. Selleks ajaks oli Bellini „Kuutõbine” juba kümnete Euroopa teatrite mängukavas ning püsis katkematul teatrite püsirepertuaaris kuni sajandivahetuseni, olles tänasenigi regulaarselt esitatav.

Eestis on seda ooperit esitanud Maria teatri solistid Saaremaa ooperipäevadel 2000, Vanemuine 2003 kontsertettekandena ja Moskva Novaja Opera poolt Tallinnas 2006.

Peamised osadRedigeeri

  • Elvino (tenor), Amina (sopran)
  • Lisa (sopran)
  • Alessio (bass)
  • Teresa (metsosopran)
  • krahv Rodolfo (bass)
  • Notar (tenor).

Ooperi sisuRedigeeri

Tegevus toimub 19. sajandi alguses vaik­ses Šveitsi külas, küla kõrtsis ja küla lähedal metsas.

I vaatus.

Noor rikas talupoeg Elvino on kihlatud veskiomaniku Teresa kasutütre Aminaga. Kihluspeolised tunnevad rõõmu lahke ja sõbraliku Amina abiellumise üle. Kohalik võõrastemaja ja kõrtsi omanik Lisa on aga õnnetu, sest temagi armastab Elvinot. Ta oli noormehega kihlatud, kuid nüüd on Elvino Lisa Amina kasuks hüljanud.

Lisast on omakorda huvitatud noor külapoiss Alessio, kes kõrtsipidajannat lohutab. Alessio on isegi võimalikeks pulmadeks laulu komponeerinud. Lisa lükkab aga Alessio abiellumise idee küüniliselt tagasi. Elvino saabub peole veidi hilinedes, vabandades, et käis ema haual. Notar sõlmib Elvino ja Amina kihluslepingu.

Külasse pöördub inkognito tagasi krahv Rodolfo, kes on kaua eemal viibinud ja soovib nüüd asuda taas elama oma uhkesse lossi. Lisa seletab, et on juba hilja ja ta ei jõua lossi enne pimedat ning naine pakub talle majutust oma võõrastemajas. Kuid võõras ütleb, et teab kus loss asub. Kõik üllatunud tundmatu paikkonna teadmistest. Võõras tunneb huvi, et mis pidustusi peetakse. Saanud teada kihluspeost, kiidab ta Amina ilu. Amina meenutavat talle tütarlast, keda ta oli juba ammu aega tagasi armastanud. Krahvi huvi Amina vastu teeb Elvino armukadedaks. Teresa räägib, et tema poeg oli aastate eest ootamatult kadunud. Võõras aga kinnitab, et Teresa ärgu muretsegu. Tema poeg on elus ja tuleb külla tagasi.

Krahv heidab silma Lisale, kes samuti pole hea väljanägemisega krahvi vastu ükskõikne. Nüüd ütleb võõras Lisale, et tema ongi krahvi kadunud poeg Rodolfo kes on olnud kaua aega külast eemal. Meelitatud Lisa viskab krahvile oma taskurätiku kiindumuse märgiks.

Amina armastatu ja tema sõbrad ei tea, et neiu on kuu­tõbine. Ühel ööl oma magamise ajal unes käigu ajal suundub Amina krahvi magamistuppa ja heidab diivanile. Sealt leiavad ta hommikul külaelanikud. Tuppa sisenevad ka Lisa ja Elvino. Võidukalt näitab Lisa Elvinole diivanil magavat Aminat. Amina ärkab ja on segaduses. Ainult Teresa usub oma tütre süütusesse. Kuid Elvino hüüab, et pulmi ei tule.

II vaatus metsas ja külaväljakul. Šokeeritud Elvino on nüüd nõus abielluma Lisa­ga Amina on meeleheitel, ehkki Teresa tütart julgustab. Metsa tuleb ka kurb Elvino. Kuid ta lükkab Amina seletused tagasi.

Elvino teatab, et abiellub Lisaga nagu oli varem lubanud. Rodolfo püüab selgitada, et Amina on süütu, kuna ta ei tulnud tema tuppa kui oli ärkvel. Krahv kinnitab, et Amina on uneskäija. Elvino keeldub teda uskumast. Amina jääb kurnatuna magama.

Teresa on leidnud krahvi magamistoast taskurätiku, mille Lisa sinna jättis, mis seletab Amina süütust.Kuid sellest ei piisa. Ühtäkki näeb krahv magavat Aminat kõndimas üle kõrge ja ohtlikult veskisilla. Ta hoiatab rahvast, et neiut ei tohi segada, sest tema äratamine võiks põhjustada sillalt allakukkumise. Kõik jälgivad vaikides ja on nüüd saanud tõendi Amina süütusest.

Ka Elvino saab asjast aru ning paneb magavale neiule kihlasõrmuse sõrme tagasi, mille ta oli ära võtnud, kui Amina krahvi magamistoast leiti. Amina on ärgates meeldivalt üllatunud ja õnnelik, kui saab teada, et Elvino on valmis temaga abielluma.

Peamised muusikaloodRedigeeri

  • koor „Viva Amina!”
  • Amina aaria kooriga „Sopra il sen la man mi posa”
  • Elvino ja Amina duett kooriga „Prendi: l’anel ti dono”
  • ansambel kooriga „Afosco cielo, a notte bruna”
  • Rodolfo aaria kooriga „Vi ravviso, o luoghi ameni”
  • Rodolfo ja Amina duett „Oh ciel! che tento?”
  • Amina ja Elvino duett kooriga „D’un pensiero e d’un accento”
  • Elvino aaria „Ah! perchè non posso odiarti”
  • Amina aaria „Ah! non giunge uman pensiero”.

Samale tekstile on kirjutanud ooperi Antonio d’Antoni ("Amina", 1825) ning samal ainestikul ooperid Niccolò Piccinni ("Il sonnambulo", 1797), Ferdinando Paer ("La sonnambula", 1800), Luigi Ricci ("Il sonnambulo", 1829) ja Benedetto Miceli ("Somnambule", 1870).

AllikadRedigeeri

  • Tiit Made, Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012
  • The New Grove Dictionary of Opera vol. IV. London, 2004
  • Earl of Harewood, Kobbe’s Complete Opera Book, London, 1987