Ava peamenüü
Stockholmi Kuninglik Ooper 1775

Kuninglik Teater (rootsi keeles Kungliga Teatern) on Rootsi rahvuslik ooperi- ja balletiteater.

Teater asub Stockholmi kuningalossi lähedal Gustav Adolfi väljaku ja Kungsträdgårdeni vahelisel alal. Tegutseb rahvusooperi rollis alates 18. jaanuarist 1773. Oli Põhja-Euroopa esimene ooperiteater. Oma eksisteerimise aja jooksul on ametlikult muutnud nime 12 korda, kuid alati on nimes rõhutatud, et tegemist on kuningliku kultuuritempliga. Viimane ametlik nimemuutus toimus 1997. aastal, kui määrangu „ooper” asemel tuli kasutusele „teater” (Kungliga Operan › Kungliga Teatern). Rootslaste kõnepruugis on aga nii praegune kui ka varasem ooperimaja olnud ikka lühidalt kui Operan.

AjaluguRedigeeri

1771. aastal vallandas kuningas Gustav III juba paarkümmend aastat Stockholmis ooperietendusi andnud Prantsuse trupi Du Londel, kelle oli Rootsi kutsunud kuninganna Lovisa Ulrika. Muusikahuviline monarh soovis moodustada Rootsi ansambli, mis paneks aluse Rootsi oma ooperielule. Trupi tegutsemise reglemendi ja tasustamise alused pani monarh paika isiklikult. 1773. aasta alguseks oli trupp esinemisküps ja avas Bollhusteaternis Rootsi ooperitraditsioonid Francesco Uttini (libreto Gustav III idee alusel Johan Wellander) rootsikeelse ooperiga "Thetis och Pélée". Samal aastal kandis trupp originaalvariandis ette Christoph Willibald Glucki "Orfeo ed Euridice".

Gustavi ooperRedigeeri

1782. aastal valmis Gustav III eestvedamisel Stockholmi kesklinnas uus ooperimaja, mis avati Johann Gottlieb Naumanni ooperiga "Cora och Alonzo". Maja projekteeris arhitekt Carl Fredrik Adelcrantz, kes oli varem projekteerinud Drottningholmi lossiteatri. Uut ooperimaja kasutati ka kontsertide ja maskiballide korraldamiseks ning hakati kutsuma „Gustavi ooperiks” (Gustavianska operahuset). Gustav III ise eelistas kuulata mitte nii väga rootsi heliloojate oopuseid, vaid saksa heliloojate teoseid. Ta kutsus Saksamaalt õukonna juurde tööle Johann Gottlieb Naumanni, Georg Joseph Vogleri ja Joseph Martin Krausi. Nemad komponeerisid Rootsi ooperiajalukku läinud rootsikeelse libretoga ooperid "Gustav Adolf och Ebba Brahe" (1788, Vogler), "Gustaf Wasa" (1786, Naumann) ja "Aenas i Cartago" (1799, Kraus).

Seesama ooperimaja sai aga Gustav III–le saatuslikuks. 16. märtsil 1792 mõrvasid ta seal toimunud maskiballi ajal õukondlased–konspiraatorid. Pärast kuninga mõrvamist keelati maskiballid. See keeld kehtis kuni 1821. aastani. Gustav III mõrvamine maskiballil andis hiljem ainet Daniel–François–Esprit Auberile ("Gustave III, ou Le bal masqué", 1833), Giuseppe Verdile ("Un ballo in maschera", 1859) ja Lars Johan Werlele ("Tintomara", 1973) ooperi kirjutamiseks.

 
Gustavi ooperimaja 1880

MõõnaperioodRedigeeri

Pärast Gustav III tapmist algas Rootsi rahvuslikus ooperielus mõõnaperiood. Kuninglikus Ooperis esitati peamiselt Wolfgang Amadeus Mozarti, Daniel–François–Esprit Auberi, Gioachino Rossini ja Carl Maria von Weberi teoseid, aga ka Rootsi–päraseid laulumänge (singspiel). 1834. aastal oli esindusooperis esmaettekandel saksa päritolu 31–aastase helilooja Eduard Brendleri ooper "Ryno". Helilooja oli surnud enne, kui jõudis ooperi täielikult valmis komponeerida. Selle lõpetas ta sõber ja patroon kroonprints Oscar, hilisem kuningas Oskar I. Rahvusvahelise tuntuse sai rootsi ooper 19. sajandil helilooja Ivar Kristian Hallströmi Charles Gounod’ ja saksa klassikalis–romantilisest stiili mõjutustega teoste kaudu, mis kõik olid esmaettekandel Kuninglikus Ooperis. Hallströmi meistriteoseks on hinnatud "Den bergtagna" (1874) mis tõrjus Naumanni "Gustav Wasa" Rootsi rahvusooperi positsioonilt.

Uus ooperimajaRedigeeri

Kuningas Oscar II osutus samasuguseks muusika ja kaunite kunstide patrooniks, kui oli olnud Gustav III. Ta laskis 1892. aastal Gustav III rajatud ja ooperihuvi kasvu tõttu kitsaks jäänud ooperimaja lammutada ning selle asemele ehitada uue. Arhitekt Axel Anderbergi uusklassitsistlik kultuuritempel avati 19. septembril 1898. See asub samuti Stockholmi südalinnas, kuningalossi vahetus naabruses ja otse Välisministeeriumi vastas. Ringikujulises, suhteliselt hea akustikaga vaatesaalis on ligi 1120 koha.

Avamise puhul esitati Adolf Fredrik Lindbladi 1835. aastal komponeeritud "Frondörerna" ja katkendeid Franz Berwaldi 1862. aastal valminud ooperist "Estrella di Soria". Lõpuks kanti ette Ivar Hallströmi kantaat, mis oli spetsiaalselt uue ooperimaja avamiseks komponeeritud. Esimest hooaega uues majas sisustasid ka kaks uut algupärast rootsi ooperit: Wilhelm Stenhammari "Tirfing" ja Andreas Halléi "Valdemarsskatten".

Pärast 100-aastast pea katkematut ooperikultuuri arendamist renoveeriti Operan 1989. aastal põhjalikult. Maja siseruumid said uue värvikatte, välisfassaad pesti üle, algselt kullaga kaetud kohad said uue sära, peasissekäik korrastati põhjalikult ja peatrepp vaatesaali remonditi põhjalikult. Ajakohastati lavatehnika ning lavatagused ruumid. 19. sajandi teatrist sai kaasaegne modernne ooperimaja.

 
Bizet' ooperi "Carmen" etendus Kuninglikus Ooperis 1900. aastal

Operan 20. sajandilRedigeeri

Rootsi Kuningliku ooperi 17 x 12 meetri suurusel laval on 20. sajandil olnud maailma esiettekandel mitmete maailmanimega heliloojate uusooperid. Selle teatri jaoks on kirjutanud teoseid Erich Wolfgang Korngold ("Die Kathrin", 1939), Heinrich Sutermeister ("Raskolnikoff", 1948 ja "Der rote Stiefel", 1951), Franz Berwald ("Drottningen av Golconda", 1968) ning György Ligeti ("Le Grande Macabre", 1978).

20. sajandiks olid ka Rootsi oma ooperitraditsioonid välja kujunenud. Stockholmi peeti Põhjamaade ooperipealinnaks. 20. sajandi alguses Kuninglikus Ooperis esmaettekandele tulnud Rootsi algupärastes ooperites oli tunda tugevat Richard Wagneri ja saksa hilisromantilise lavamuusika mõjutusi. Publiku soosingus olid Wilhelm Peterson-Bergeri “Arnljotis” (1910), Ture Rangströmi “Kronbudenis” (1915), Kurt Atterbergi “Härvard harpolekare” (1919) ja “Bäckahästen” (1925). Hiljem olid esiettekandel Natanael Bergi “Engelbrekt”, Gunnar de Frumerie “Singoalla” (1940) ja Hilding Rosenbergi rahvusvahelist tähelepanu äratanud “Resa till Amerika” (1932) ja “Porträttet” (1956). Rootsi rahvusooperi näo pärast Teist maailmasõda kujundasid heliloojad Sven-Erik Bäck (“Tranfjädrarna”, 1957), Karl-Birger Blomdahl (“Aniara”, 1959), Ingvar Lidholm (Holländer, 1967; “Ett drömspel”, 1991), Lars Johan Werle (“Drömmen om Thérèse”, 1964), Hans Gefors (“Christina”, 1987), Jonas Forsell (“Hästen och gossen”, 1987; “Riket är ditt”, 1991) jt.

Nimekaid Rootsi ooperisolisteRedigeeri

Rootsist on Kuningliku Ooperi lava kaudu läbi aegade rahvusvahelistele ooperilavadele jõudnud sellised maailmamainega tippsolistid nagu Jenny Lind, Jussi Björling, Set Svanholm, Birgit Nilsson, Kristina Nilsson, Nicolai Gedda, Elisabeth Söderström, Britt-Marie Aruhn, Ingvar Wixell, Gösta Winbergh, Laila Andersson-Palme, Ann Sophie von Otter, Berit Lindholm, Håkan Hagegård, Kerstin Thorborg, Kjerstin Dellert, Katarina Dalayman, Nina Stemme jt.

Operani argipäevRedigeeri

Kuninglikul Teatril on kindlaksmääratud hooaeg, mis algab augusti viimastel päevadel ja kestab tavaliselt juuni keskpaigani. Tänapäeval ei kuulu rootslaste Kuninglik Teater küll enam Euroopa kõige ligitõmbavamate ooperimajade hulka, kuid pakub jätkuvalt kõrgetasemelist ooperi-, balleti- ja operetikunsti. Teatri kunstiline juhtkond koostab hooaja repertuaari nii, et seal on ligitõmbavaid tükke pea igale maitsele. Kui muidu on orienteeritud sakslaste ooperite komponeerimise ja ettekandmise kogemustele, siis repertuaari poole pealt pole tegemist tüüpilise saksapärase repertuaariteatriga. Ühte tükki ei mängita reeglina läbi ühe või kahe või rohkema hooaja, vaid jooksval hooajal teatud aja jooksul (peamiselt 1–2 kuu jooksul) 10–15 korda. Ühel hooajal on repertuaaris 9–10 ooperit, 1–2 operetti ja 5–6 balletti. Lastele korraldatakse laupäeviti spetsiaalset kontsertprogrammi ning tutvustatakse ooperimaja. Kungliga Hovkapellet annab regulaarselt kontserte, sealhulgas uusaastakontserti. Vähemalt kaks korda nädalas toimuvad suures saalis populaarsed lõunakontserdid (lunchkonsert) ooperi enda solistide ja muusikute sisustatuna. Kontserdid algavad kell 11.45 ja kestavad kella 13-ni.

 
Rootsi Kuninglik Ooper Stockholmis

Rahvusooperi loominguline kollektiivRedigeeri

Rootsi rahvusooperi riiklik majandamine demonstreerib ilmekalt rootslaste kultuurialast intelligentsi ja nende ajaloolist ooperiarmastust. Valitsus ja maksumaksja peavad oma rahvusooperist lugu nii vaimselt kui ka rahaliselt. Hea finantsbaas on võimaldanud lavale tuua suurt solistideansamblit nõudvaid ja lavastuslikult kalleid oopusi. Ooper annab tööd rohkem kui 700 inimesele (2018. aasta andmed). Ooperikooris on 70 lauljat. 105-liikmelises orkestris on muusikuid Soomest, Ukrainast, Usbekistanist, Brasiiliast, Bulgaariast, Poolast, Tšehhi Vabariigist, Saksamaalt jm. Balletitrupis on ligikaudu 80 täiskohaga tantsijat, lisaks 14 külalissolisti-tantsijat. Solistide nimekirjas on 60 nime. Nendest Katarina Dalayman, Karl-Magnus Fredriksson, Elin Rombo ja Anne Sofie von Otter on tunnustatud õukonnalaulik (Hovsångare, mees või Hovsångerska, naine). Kümmekond noort solisti on Austriast, Itaaliast, USAst, Soomest, Lõuna-Koreast, Jaapanist jm. Laialdaselt kasutatakse külalisdirigente. Ligi kolmekümnest dirigendist, kes ühel hooajal Kuningliku Teatri repertuaari eest hoolitsevad, on vähemalt pooled pärit Saksamaalt, Hollandist, Soomest, Itaaliast, Inglismaalt, USAst, Austriast jm. Soome mainekas dirigent Leif Segerstam kujundas aastatel 1995–2002 peadirigendina ooperitrupi üldist repertuaaripoliitikat ja talle anti õukonnadirigendi aunimetus. Tema lahkudes nimetati peadirigendiks Hispaania-Taani päritolu Alberto Hold-Garrido. 2012–2017 oli peadirigent Lawrence Renes Hollandist. Alates 2017. aastast juhib Operani suurt muusikute kollektiivi Patrik Ringborg. 1985–90. aastal töötas Operani muusikajuhina Eri Klas, kes tänutäheks hea töö eest sai kuningas Carl XVI Gustafilt Põhjatähe ordeni.

OoperirestoranRedigeeri

Stockholmi Kuningliku Ooperi hoones tegutseb alates 1787. aastast linna üks elitaarsemaid ja populaarsemaid restorane Operakällaren ('ooperikelder'), mille omanikuks pole mitte ooperi administratsioon, vaid korporatsiooni Nobis AB vahendusel Itaalia päritolu hotellide ja restoranide omanik Alessando Catenacci. Operakällaren on kuningalossis toimuvatel bankettidel ja vastuvõttudel toitlustamise korraldaja. Catenacci restoran serveeris kroonprintsess Victoria ja prints Danieli pulmade piduliku lõunasöögi lossis nagu ka printsess Madeleine ja Christopher O'Neilli abiellumisetseremooniast osavõtnute toitlustamise.