Kuninga kõne

"Kuninga kõne" on 2010. aastal kolme riigi koostöös valminud ajalooline draama, mille lavastas Tom Hooper. Filmi peaosi mängivad Colin Firth, Geoffrey Rush ja Helena Bonham Carter.

"Kuninga kõne"

"King's Speech"
Žanr	ajalooline draama
Režissöör	Tom Hooper
Stsenarist	David Seidler
Operaator	Danny Cohen
Helilooja	Alexandre Desplat
Peaosades	Colin Firth Geoffrey Rush Helena Bonham Carter Guy Pearce Timothy Spall Derek Jacobi Michael Gambon
Monteerija	Tariq Anwar
Produtsent	Iain Canning Emile Sherman Gareth Unwin Geoffrey Rush
Filmistuudio	See-Saw Films
Aasta	2010
Esilinastus	23. detsember 2010 7. jaanuar 2011
Kestus	118 minutit
Riik	Suurbritannia, Austraalia, USA
Keel	inglise keel
Ametlik veebileht
IMDb profiil
Filmiveebi sissekanne

Film räägib Briti kuninganna Elizabeth II isa George VI (filmi alguses prints Albert) troonilepääsemisest ja kõnedefektist jagusaamisest. Teda aitab austraalia logopeed Lionel Logue. Lõpuks saigi George VI 1939. aasta septembris laitmatult hakkama raadioesinemisega, milles Suurbritannia kuulutas sõja Saksamaale.

Hooper hakkas filmi tegemiseks materjali koguma juba 1970. aastate lõpul, vesteldes filmitegelaste prototüüpide ja nende järeltulijatega. Kuid George VI abikaasa Elizabeth Bowes-Lyon palus tema eluajal seda filmi mitte valmis teha, mistõttu hakkas Hooper selle kallal edasi töötama alles pärast tema surma 2002. aastal.

Film võitis mainekaid auhindu Euroopa ja Ameerika filmifestivalidel. Film kandideeris 2011. aastal 12 Oscarile ja võitis neist 4, sealhulgas ka parima filmi oma. Kuna filmi teinud koostööpartnerite hulka kuulus ka Austraalia, siis ühtlasi tähendas see Austraalia esimest parima filmi Oscarit.

Filmi tegemiseks kulus 8 miljonit naelsterlingit ja see teenis kassatuluga tagasi 250 miljonit naelsterlingit.

Selles filmis mängisid Briti kuningaid eri rahvusest näitlejad: George V-t iirlane Michael Gambon, Edward VIII-t austraallane Guy Pearce ja George VI-t inglane Colin Firth.

Tõepära

Üldiselt kajastab film sündmusi nii, nagu need toimusid. Siiski on üksikuid erinevusi. Kõigepealt on pikendatud kõneravi ajalist kestust. Lionel Logue hakkas prints Alberti kogelemist ravima 1926. aasta oktoobris ja ta saavutas kiiresti edu: juba 7 kuud hiljem, 1927. aastal suutis Albert Canberras Austraalia Vana parlamendihoone avamisel pidada kõne ilma kogelemata. Filmis on raviperiood venitatud aastatepikkuseks. Edward VIII troonist loobumise kriis toimus alles kümmekond aastat pärast Alberti paranemist kogelusest.

Winston Churchillile on filmis antud ülemäära suur roll. See tuleneb asjaolust, et tänapäeva filmivaatajad ei tunne teisi tolle ajal poliitikuid, näiteks Edward Woodi ja Samuel Hoare'i. Erinevalt filmist oli Churchill vastu Edward VIII loobumisele troonist ja ärgitas teda loobumissurvele vastu seisma, mistõttu George VI suhtus oma esimestel valitsusaastatel Churchilli üsna leigelt.

Vanusepiirang

Filmide Klassifitseerimise Briti Nõukogu määras esialgu filmile vanusepiirangu 15, mis tähendas, et alla 15-aastased ei tohi filmi vaadata. Põhjuseks on koht, kus Logue soovitab kuningal sündsusetusi karjuda, et stressi maandada. Hooper kritiseeris seda otsust, viidates asjaolule, et näiteks filmid "Salt" ja "Casino Royale", mis sisaldasid üksikasjalikke piinamisstseene, said vanusepiirangu 12A, mis lubas 12-aastastel neid täiskasvanute juuresolekul vaadata. Ka Bonham Carter kritiseeris seda otsust, öeldes, et see film on täis inimlikkust ja selles puudub igasugune vägivald. Lõpuks andis nõukogu sellelegi filmile vanusepiirangu 12A.

Ameerika Filmistuudiote Assotsiatsioon andis filmile vanusepiirangu R, mis tähendab, et keegi ei tohi seda enne 17-aastaseks saamist ilma täiskasvanute juuresolekuta vaadata. Filmi tegevdirektor Harvey Weinstein kaalus filmi lisamontaaži, et sealt vandesõnadega kohad välja lõigata, aga Hooper keeldus seda tegemast, kuigi kaalus kõigi vandesõnade asendamist piiksudega. Pärast seda, kui film Oscari võitis, valmis USA-s filmist versioon, milles kõik vandesõnad olid nii-öelda maha keeratud, nii et neid enam kuulda polnud. Niimoodi toimetatud filmivariant sai vanusepiirangu PG-13.

Näitlejad

• Colin Firth – prints Albert, hilisem kuningas George VI
• Geoffrey Rush – Lionel Logue
• Helena Bonham Carter – Elizabeth Bowes-Lyon, kuningas George VI abikaasa (kuninganna)
• Guy Pearce – prints Edward, hilisem kuningas Edward VIII
• Michael Gambon – George V
• Timothy Spall – Winston Churchill
• Jennifer Ehle – Myrtle Gruenert Logue
• Derek Jacobi – Canterbury peapiiskop Cosmo Gordon Lang
• Anthony Andrews – Stanley Baldwin
• Eve Best – Wallis Simpson (Wallis Windsor), Windsori hertsoginna
• Freya Wilson – Printsess Elizabeth
• Ramona Marquez – Printsess Margaret
• Claire Bloom – Kuninganna Mary, George V abikaasa
• Tim Downie – Gloucesteri hertsog prints Henry

Auhinnad

Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia auhind (2011)

• Parim film
• Parim meesnäitleja – Colin Firth
• Parim algupärane stsenaarium – David Seidler
• Parim meeskõrvalosatäitja – Geoffrey Rush
• Parim naiskõrvalosatäitja – Helena Bonham Carter
• Parim filmimuusika – Alexandre Desplat

Briti Sõltumatu Filmiauhind (2010)

• Parim Briti film
• Parim meesnäitleja – Colin Firth
• Parim algupärane stsenaarium – David Seidler
• Parim meeskõrvalosatäitja – Geoffrey Rush
• Parim naiskõrvalosatäitja – Helena Bonham Carter

Kuldgloobus (2011)

• Parim draamafilmi meesnäitleja – Colin Firth

Oscar (2011)

• Parim film
• Parim lavastaja – Tom Hooper
• Parim meespeaosa – Colin Firth
• Parim algupärase stsenaarium – David Seidler

Välislingid

• "Kuninga kõne" andmebaasis Box Office Mojo (inglise)
• "Kuninga kõne": kas meisterlik kogelemine toob Oscari?, Õhtulehe veebiväljaanne, 26. jaanuar 2011