Ava peamenüü

Kunchang Kangri on mägi Saser Muztaghi mäeahelikus Karakorami idaosas.

Kunchang Kangri
Kõrgus 6801 m[1]
Asukoht Jammu ja Kashmir, India
Ahelik, mäestik Saser Muztagh, Karakoram
Esmavallutamine 2018
Koordinaadid 34° 37′ 6″ N, 78° 4′ 42″ E
Kunchang Kangri (India)
Kunchang Kangri

Mägi asub Jammu ja Kashmiris Indias ja jääb seitsmetuhandelisest Saser Kangri II-ist umbes 30 km kagu suunas.

Kunchang Kangri kõrgus on täpsustatud andmetel 6801 m (2018. aastal GPS-i abil tipus tehtud mõõtmine).[1] Varem peeti mäe kõrguseks 6751 meetrit[2].

Mäe nimestRedigeeri

Google Mapsis on mägi tähistatud nimega Kunchang Kangri. India kaartidel nimi puudub. Eberhard Jurgalski nimekirjas "All mountains and main peaks above 6650 m" (www.8000ers.com) nimetatakse mäge Phurdukpo Kangri I[3], Günter Seyfferthi veebilehel www.himalaya-info.org nimetatakse seda kui Unnamed Peak I Kungzang, entsüklopeedia "The Mountain Encyclopedia: An A to Z" nimetab seda kui Mandaltang I. Tänu oma prominentsusele üle naabertippude ja tulenevalt sellest, et mägi paistab kaugele, on kartograafid andnud mäele erinevad nimed ümberkaudsete liustike järgi. 2018. aastal otsustasid Eesti alpinistid esmatõusja õigusega anda mäele Eesti Vabariigi sünnipäeva auks nimi Rangston Gyathok, mis tähendab tiibeti keele ladakhi murdes 'sada aastat iseseisvust'.[2]

AlpinismRedigeeri

Esmatõusu mäele tegi 22. juulil 2018 Eesti Karakorami ekspeditsioon koosseisus: Kristjan-Erik Suurväli, (grupijuht), Sven Oja (eesronija), Priit Joosu, Lauri Ehrenpreis, Meelis Luukas, Priit Simson ja Lauri Stern.[1]

Ekspeditsiooni käikRedigeeri

Avaldus mäkke minekuks (seitsmele alpinistile) esitati jaanuaris. Kohapealse organiseerijana kasutati mägiturismifirmat Rimo Expeditions, kes vahendas mägironimisviisa saamist ja korraldas logistikat kuni teise, vahetult mäe juude rajatud baaslaagrini. Lennupiletid soetati varakult ette, ametliku loa ronimiseks Indias mäele nimega "The Unnamed Peak 6751" saadi 5. juunil India Mägironimise Sihtasutuselt (st, et oli olemas kooskõlastus ka India kaitseministeeriumi ja siseministeeriumiga). 27. juunil saadi India viisad.

Välja lennati 4. juulil marsruudil Tallinn-Moskva-Dehli-Leh. Lehis (Lehi ringkonna keskus) liitusid ekspeditsiooniga kaks kokka, kaks šerpat, 15 kandjat ja sideohvitser. Lehist liiguti autodega kuni Rongdu külani, sealt edasi matkati mägede vahelt jalgsi umbes 60 km. Osa teekonnast kuni esimese baaslaagrini olid varustuse vedamiseks abiks 20 hobust, sealt edasi liiguti kuni teise baaslagrini (kõrgusel 4800 m) juba ainult inimjõul. 15 kandjast 6 haigestusid ja pidid tagasi pöörduma. Päris tippu ronisid lisaks eestlastele ka sideohvitser Stanzing Norbu ja šerpa Sherpa Pasang Temba Butia[4]. Tipus oldi poolteist tundi. Seejärel laskuti baaslaagrisse. Enne Indiast lahkumist maksti Mägironimise Sihtasutusele nõutud mäemaks.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri