Kultuurifilosoofia
Kultuurifilosoofia on kultuuri tähendust ning olemust uuriv filosoofiaharu.
Kultuurifilosoofia kujunes välja 18. sajandil ja 19. sajandi alguses, ehkki kultuurifilosoofilist problemaatikat leidub juba antiigist alates. Kultuurifilosoofia teke oli seotud valgustusliikumise arusaamisega kultuurist kui loodusest väljaspool seisvast nähtusest.
Tänapäeva kultuurifilosoofia tähtsaim osa on filosoofiline kultuurikriitika, mis uurib näiteks industriaalühiskonda, massimeediat ja tehnoloogiat, samuti sõda ja rahu, sotsiaalsete sidemete konflikti sotsiaalse mobiilsusega, globaliseerumist ja keskkonnaeetikat. Kultuuri saab vaadelda ka ühiskondliku olelusvõitlusega, näiteks on eri ühiskonnagruppide ligipääs kultuuritoodetele ja -teenustele erinev. Selliste küsimuste puhul põimub kultuurifilosoofia sotsioloogiaga.[1]
Ajalugu muuda
Klassikalise valgustusliikumise aja kultuurifilosoofia tugines humanismile, ratsionalismile ja historismile. Seda iseloomustas usk inimkonna ja ühiskonna progressisse vabaduse ja mõistuse võidukäigu suunas. Tähtsamad autorid olid Voltaire, Denis Diderot, Nicolas de Condorcet ja Jean le Rond d'Alembert.
Kultuurifilosoofia arenes edasi Immanuel Kanti ja teiste klassikaliste filosoofide töödes. Jean-Jacques Rousseau mainis esimesena ebakõla kultuuri ja looduse vahel. Giambattista Vico seisis valgustusliikumise ideaalidele vastu ja väitis, et kultuuriloos ja ajaloos ei etenda põhiosa mitte universalism, vaid iga kultuuri unikaalsus.[1]
Elufilosoofia esindajad esitasid klassikalisele kultuurifilosoofiale äärmusliku väljakutse. Arthur Schopenhauer rääkis ühiskonna paratamatust inimvaenulikkusest ja julmusest, olemise põhja irratsionaalsusest ja intuitsiooni eelistest mõistuse ees.
Friedrich Nietzsche kritiseeris oma filosoofias teaduslikku maailmakäsitust ja moraalinorme, mis võetakse kriitikata omaks, kuigi need on tõsises vastuolus inimteadvuse esteetilise arenguga.
19. sajandi lõpus tekkisid kohalike tsivilisatsioonide teooriad, mis panid rõhku kultuuride unikaalsusele ja struktuurilistele eripäradele. Neid ideid arendasid Nikolai Danilevski, Konstantin Leontjev ning hiljem ka Oswald Spengler, kelle teoreetiliste vaadete kujunemist mõjutas Nietzsche filosoofia, mille järgi inimkonna mõistel ei ole tegelikkuses vastet. Spengleri järgi on igale kultuurile omane terve vaimumaailm, mida väljendab alussümbol ning mis on unikaalne ja võõrale silmale läbipaistmatu. Spengler vastandab kultuurile tsivilisatsiooni kui selle loojangufaasi, ning see vaade mõjutas paljusid 20. sajandi kultuurifilosoofia kontseptsioone.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |