Koolidraama (saksa keeles Schuldrama, inglise keeles school drama) oli ilmaliku sisuga valdavalt ladinakeelne näidend, mida kirjutati 16. ja 17. sajandil ladinakoolide õpilastele etendamiseks, eesmärgiga harjutada keelt ja kõneosavust[1][2]. Hilisemad koolidraamad võisid olla ka argielu ainelised.

Macropediuse näidend "Hecastus" (1539)

Kirjeldus muuda

Koolidraama oli tavaliselt ladinakeelne proosatekst. Tüüpiline koolidraama ei kasutanud dekoratsioone ja ei kaasanud professionaalseid näitlejaid. Tekstilt olid nad lihtsad, ilma eriliste kirjanduslike peensusteta ja tegevusega, mis isegi piiblist võetud süžee puhul püüdis lavale tuua ainestikuga sobivat realistlikku elulisust. Mõnikord lülitati näidendisse elemente, mis pidid püüdma ka selle publiku tähelepanu, kes ladina keelt ei mõistnud, nagu tantsud või elusad loomad või füüsilist vägivalda sisaldavad stseenid, või siis koomiline õgimine ja joomine[3].

Ladinakeelsetes koolidraamades oli oluline osa muusikal. Johannes Reuchlini "Henno" (1497) sisaldab koorilaule koos nootidega; 18. sajandi koolidraamad, nagu Wolfgang Amadeus Mozarti "Apollo et Hyacinthus" (1767), on eelkäijaks hilisematele läbikomponeeritud ladinakeelsetele ooperitele. Draama muusikaosade tekstid minetasid peagi oma algselt meetrilise ülesehituse ja muutusid rütmilisteks.[4]

Ajaloost muuda

Katoliiklikes, hiljem ka protestantlikes koolides oli ladinakeelsete näidendite ettekandmine oluliseks hariduse osaks. Algselt lavastati Rooma näitekirjanike teoseid, kuid paljudes koolides hakkasid õppejõud ise kirjutama õpilastele ettekandmiseks mõeldud õpetliku sisuga ladinakeelseid näidendeid. 16. sajandil kirjutatud koolidraamade eeskujuks olid küll Terentiuse komöödiad, kuid neist olid kadunud Rooma näidendites tihti esinevad erootilised vihjed[5]. Aines oli vastandina keskaegsele vaimulikule draamale ilmalik ja antiigiaineline, võetud Seneca, Plautuse või Terentiuse tekstidest[6].

Alates reformatsioonist võis koolidraama olla ideoloogiliselt laetud kas protestantliku või katoliikliku suunitlusega. Nii vastandusid Saksamaal alates 1530. aastatest teineteisele saksakeelne protestantliku sisuga koolidraama ja jesuiitide ladinakeelne koolidraama[7]. Koolidraamat viljeldi ka Prantsusmaal ja Hispaanias[8].

Autorid muuda

Koolidraamasid kirjutasid Saksamaal Johann Reuchlin, Wilhelm Gnapheus, Macropedius, Johannes Agricola[9]. Argielu teemaline "Ralph Roister Doister" umbes 1553. aastast, mida peetakse esimeseks teadaolevaks inglise komöödiaks, oli samuti koolidraama, autoriks Nicholas Udall, ettekandmiseks Westminster Schoolis[10].

Viited muuda

Välislingid muuda